Isetegemisi:)

Viimased kaks päeva on läinud päris loominguliselt:)Panen kiirelt üles paar pilti, mis me siis siin vahepeal valmis oleme saanud.
Minu esimene kõrvitsalõikamine, mis pole just väga paha, võin ma ise öelda. Muidugi pidin tegema täpselt samasuguse näo lõikama, kui on meie kõrvitsakaunistustel.

Pereema loomingulisus koogi tegemisel tänaseks päevaks:) Koogi viisime lasteaeda, et lastel oleks tore Halloween. Hiljem mõtlesime, et ei tea kas saaks tüki tagasi küsida, et teada, kuidas kook üldse maitses:P

Ja siin on minu tänase päeva saavutus...värvisime pereemaga lillepotte, et siis sinna sisse linnusööt panna:) Usun, et päris ilus näeb välja, kui need välja riputame.

Esimene lumi!!!!!!

Need hüüumärgid peaksid andma idee sellest, KUI õnnelik ja rõõmus ma selle uudise üle olin. Rõõmus üllatus tabas meid siis, kui hakkasime lapsi lasteaeda viima..algas see paari üksiku helbega, kui lapsi autosse laadisime. Kui lasteaeda jõudsime, jooksid suuremad lapsed juba riideid selga panema ning välja hullama. No sellist rõõmu esimesest lumest pole ma ammu näinud...peab ikka laste ligi hoidma, siis näeb seda ehk veelgi:)
Igastahes...tulin mina tagasi koju ning toimetasin vaikselt..ja siis avastasin välja vaadates, et paksu laia lund tuleb. Samas aga olin lubanud endale, et koristan täna ülemisel korrusel...mida siis teha? Minna välja esimest lund nautima või oma lubadusest kinni hoida? Tark nagu ma olen, leidsin kestee. Koristasin paar tuba ära, siis käisin pool tunnikest õues lume käes...mida ma lihtsalt nautisin, ning siis tulin tagasi koristama. Ja tark tegu see oli, sest suht pärast minu tuppajõudmist lumesadu lõppes. Hiljem sadas veel lund, aga mitte väga palju.
Siin üks ilus pilt meie ilusast tänasest ilmast:)
Ning siin vaade sellest, kui 'selge' meil ilm täna oli....
Meil on õue pandud ka linnumaja üles, ning kui alguses oli seal paar lindu, kes käisid nokitsemas, siis nüüd on meil linnud kogu aeg maja ü,ber tiirlemas. Lastel on igastahes fun. Ja täna hommikul, kui läksime välja, et lasteaeda minna, kästi mul tasa olla, sest muidu hirmutan bi-bip'id eemale:)
Ma vaatlesin ka neid lumesajus...mingi 15-20 oli neid ringi lendlemas. Ja oma fotograafiaoskusetga sain kuskil 6 neid korraga pildile. Pole paha:)

Tahtsin eile juba blogida ning oma päevast ilusa ülevaate anda, aga plaanid läksid pisut teisiti. Samas tundub, et olen viimasel ajal ainult negatiivseid asju oma elust siin leidnud, mis ei ole aga üldse aus, sest tegelikult on asjad päris head.
Niisiis...lastega seoses on positiivset nii mõndagi. Need võivad tunduda pisikesed asjad, aga minu päeva teevad nad kohe paremaks. See, kuidas Alex on saanud tagasi oma kombe hommikul lasteaeda minnes Julia vankrist kinni hoida, nii et mu kannatlikkust ei panda kolm korda nädalas hommikul vara proovile. Või see, et kui meil oli Juliaga raskusi hommmikul lasteaeda minekuga pärast mu Sveitsist tulekut, siis nüüd on jälle lasteaeda jäämine probleemitu....paneb ikka rõõmust hüppama küll! Ning kohe palju parem tuju on pärast koju minna:)
Ning see, et olen ise end pisut käsile võtnud. Tundsin pärast pühapäeva, et ma pean ikka ennast natuke liigutama rohkem kui ma seda seni olen teinud. Niisiis...läksin eile päeval maja taha metsa kondama, sest seal on jooksurajad. Ning natukese aja pärast tundsin, et kuigi olen haige, tõmbab kohe nii jooksma. Ja natuke ma siis vaikselt sörkisin seal, kuni hakkasid vastu tulema suured mudahunnikud ning veeloigud...mina aga müttasin vaikselt edasi...mõnus oli!
Teine asi, millega end käsile üritan võtta, on söömine. Mida ma ikkagi söön ja palju. Ei ole just eriti kasulik iga õgtu voodis sokolaadi süüa....nii ma siis olen üritanud puuvilju süüa või üldse söömist voodis vältida. No see vältimine ei tule väga hästi välja, aga õnneks leian vaikselt teisi valikuid:) Täiesti üritan loobuda kokast ja krõpsudest..mis pole aga lihtne, kui kokapudel on kogu aeg külmikus või krõpsud kappides ja laua peal laiali....
Tervis on ka täitsa hea....eile toppisin end umbes sadat erinevat asja täis....kreemid, tabletid, C-vitamiin, tee....ja õhtuks oli kurguvalu lihtsalt mingi hetk kadunud:) Nüüd on vaikne nohu järel ning natuke kurgukuivust, sest ma ei saa ju nina kaudu eriti hingata:(
Tänast päeva ma natuke kartsin....terve pikk päev lastega. AGa polnudki nii hull....emme tegeles lastega mingi hetk ja siis läksid nad issiga välja...siis sõime ning oli aeg magama minna....ja pärast seda tulid vanaema-vanaisa ning minust ei tehtud enam väljagi...ning siis oligi juba aeg minna keelekursustele....
Täna õhtul oli hästi armas. Tavaliselt panevad emme-issi lapsed voodisse, aga täna aitasin ma emmet. Nimelt olin koos siis temaga toas, kui lapsed voodisse läksid. Ja nii armas oli kuidas nii Alex kui Julia siis mulle nimepidi head ööd soovisid. Mu süda kohe sulas...:) Muidu on ikka nii, et hea, kui nad käskimise peale 'Gud natt' soovivad:P
Ilus on see elu siin!

Spordi-teenistus

No ma ei tea, kas täpselt nii nad kirikus seda nimetasid (nimelt mu norra keel ei ole veel NII tasemel), aga igastahes minu jaoks ta täpselt see oli. Mõte oli selles, et teenistus ei toimunud mitte tavapäraselt kirikus, vaid hoopis ühe kooli võimlas. Ning muidugi oli teenistuse põhiosa spordi harrastamine. Pastor pidas alguses lühikese jutluse, ning millest muust sellisel päeval rääkida kui sellest, et Paulus võrdles meie elu võidujooksuga.
Igastahes, pärast seda jagati inimesed viide gruppi ning meil oli pisike sissejuhatus, kus iga grupp pidi ise sooja tegema ning siis oli pisike võistlus gruppide vahel. Meie olime eelviimased....not too bad. Ning siis sai iga inimene ise valida, mida teha tahtis. Valida oli korvpalli, jalgpalli, sulgpalli ning võimlemise vahel. Kuna ma olin enne tiba sulgpalli mänginud, valisin selle. Päris hea oli. Ainuke asi oli, et me ei löönud palli niisama kahe inimese vahel, vaid mängisime paarides ning reeglitega. Muidu ei olnud hullu, aga ntx servimise järjekorrast ei saanud ma sottigi aru:D Peaks vist need reeglid igaks elujuhtumiks ette võtma ja neist üritama sotti saada. Aga lõbus oli! Kaks esimest mängu koos oma paarilisega võitsime, siis kaotasime:( Ning edasi läks rohkem tsillimisena.
Pärast, kui ametlik lõpp oli asjale tehtud, vaatasin veel natuke ringi, rääkisin paari tuttavaga ning sõlmisin uusi sõprusi:) Avastasin paar minuvanust neiut, kellest kaks ka tglt seda päeva läbi viisid, ning ajasime natuke juttu. Hästi julgustav oli kuulda, kuidas kolm neist tegelikult õpivad/töötavad Oslos, kuid käivad ikkagi suht tihti oma kodukogudusse. See mulle meeldib. Oslo on ju siit minu juurest sama kaugel kui Tallinn Võrust - 4 tunni bussisõidu kaugusel. Igastahes, mõtlesime, et peaks vahepeal kokku saama nädalavahetusel või nii ja midagi koos tegema. Eks sellest, kui midagi toimub, kuulete edaspidi:)
Päeva halvem osa on see, et poole viie ajal läksin magama, sest olen ikka veel haiglane, ning kui ma pärast seitset üles tulin, oli hääl pool-läinud. Nii et ega enesetunne hetkel väga kiita ei ole:( Olen päris mitu imemistabletti sisse söönud ning üritan välja mõelda, mida veel teha, et enesetunne paraneks. Hetkel silmad ka valutavad..olen ju ikkagi kaks tundi nüüd jutti üleval olnud...nii et plaanin suht kohe voodisse minna. Kõik on teretulnud minu tervise pärast palvetama, et ma ruttu-ruttu terveks saaks. Homme pean kell 7 üles ka tulema:S, sest mõlemad vanemad tööl ning pean lapsed lasteaeda viima.
Kuulmiseni senikaua!

Haiguse tähe all....

Täpselt nii on need viimased kaks päeva läinud. Võin öelda ainult, et õnneks on need päevad möödunud haiguse tähe all ainult minul, mitte lastel ega muul perel. Ja täiega loodan ka, et ma ei nakata seekord kedagi, nagu siis, kui ma siia tulin. Igastahes...õnneks ei ole haigus kõige hullem. Algas natukese kurguvalu ja nohuga, nüüd on nohu suurem, aga kurguvalu on pmst olematu. No usun, et seda ka natuke tänu sellele, et ma hakkasin eile kohe varmalt C-vitamiini sisse jooma/sööma ning teed jooma. Oi kuidas mulle ikka meeldib tee!:P
Tänast päeva kartsin kõige rohkem, sest pidin lastega päris palju koos olema. Kartsin just, et ehk jäävad ka haigeks. Aga õnneks viis issi nad paariks tunniks hommikupoole ka õue ning hetkeseisuga ei ole kummalgi midagi viga. Usun, et ei saa ka olema.
Muidu on päevad vaikselt möödunud. Vahepeal tundub, et aeg nii venib, siis jälle avastad, et oi, ongi juba laupäeva õhtu. Midagi väga erilist me vahepeal teinud ei ole. Niipalju, et korjasime eelmine nädal Alexiga lehti, mille panin oma raamatute vahele kuivama ning neljapäeval otsisin need välja ning liimisime ja joonistasime metsa nii Julia kui Alex'iga. Täitsa lahedad pildid tulid.
Edasiminekut on niipalju, et kui varem Julia joonistas niisama suvaliselt, siis nüüd on ka tema hakanud rohkem huvi tundma värvimise vastu. Vahepeal tuleb tal see juba enam-vähem välja. No ikka üle joone läheb tugevalt, aga on näha, et neiu on püüdnud. Teinekord aga võtabki suure kaarega ning auto, mis seal all värvimiseks on, saab tugevalt sama värvi ümbruse ka endale:) Täna üritasin teda natuke aidata, aga ta ikka tahtis rohkem joone peal värvida, mitte sees. Eks jätkame pingutusi:)
Alex joonistab aga aina ja aina ilusaid pilte. Emme-issi ostsid selle nädala algul pisikesed plastmassist kujud, millel saab siis loomade piirjooned joonistada ning siis värvida. Alex veel õpib nende tugevalt kinnihoidmist, et tuleks äratuntav loom, aga asi ei ole halb. Lihtsamate loomadega saab ta juba hakkama. Ning eriti meeldib talle, kui ma talle terve posu mereloomi ette teen ning neid ta siis muudkui värvib:)
Täna käisime õhtupoole emmel ka töö juures külas. Saime pisut süüa (ta nimelt töötab kohvikus) ning käisime ka soppamas. Ikka toidukraami. Armas oli aga see, et enne minekut andis pereisa mulle 200 NOK'i, et saaksin endale mingeid maiustusi ja asju osta, kui tahan. No ma ei kasutanud veel seda raha, aga küll ma jõuan. Teisipäevaõhtuti keelekursustelt tulles külastan ikka toidupoodi, et sealt endale midagi osta. Nüüd võin seda vähemalt süümevabalt teha:P
Kuidas aga teil on läinud? Andke aga teada, ootan huviga uudiseid oma sõpradelt:)
Kallid

Raskused, unistused, muutused

Need on kolm märksõna, mis kirjeldavad kõige paremini vist minu igapäevaelu siin.
Raske on küll - siis, kui sa hommikul kell 10 juba tõded, et saab olema pikk päev, sest lastel pole sellel päeval lasteaeda ning sa näed, et nad pole parimas tujus; siis, kui hommikul on vaja nad lasteaeda minekuks valmis saada, aga nad ei mõtlegi kaasa aidata, vaid ainult jonnivad ning sina hingad aeg-ajalt rahulikult välja, et oma närvi säilitada; siis, kui tahad emmet-issit ühel hommikul säästa ning üritad lapsed ise lasteaeda saada ning küsimusele, kus emme on, vastad, et magab ja siis otsustab üks lastest, et parim viis mind ignoreerida on otse vanemate magamistuppa minna ning nad üles äratada; siis, kui pead järjekordselt laste pärast millesti heast loobuma....need on need hetked, kus ma tunnen, et ma ei jõua. Ei jõua kogu aeg kuulata seda jonni, mis tundub neil tihti nii kergelt tulevat. Ei jõua alati ennast tagaplaanile panna. Ei jõua, ei jõua, ei jõua.
Unistus on see, et mul oleks siin auto ning saaksin iseseisvalt liikuda. Kuid kardan, et selleks see jääbki - unistuseks. Vahepeal käis peast läbi mõte, et võiks pärast jõule võtta oma auto ning sellega siia sõita läbi Rootsi. Aga hetkel, kui lennupileteid ostsin, ei tulnud see mõte enam meelde. Ja ega ma ei teagi, kas see on ikka parim mõte. Lihtsalt nii hea oleks mitte sõltuda bussidest, mis siin pealegi väga halvasti liiguvad:( Ei oleks iial uskunud, et ma seda ütlen, aga ma tõesti igatsen oma autot=)
Muutusi on minus küll märgata. Täna hommikul imestasin isegi, et millega ma küll tegelen. Lihtsalt nii normaalne tundub pärast laste lasteaeda viimist või magamapanekut hakata kuiva pesu kokku voltima või pesumasinas ootavat pestue pesu laiali riputada. Samuti on normaalne puhtad nõud nõudepesumasinast välja võtta ning mustad asemele laadida. Tunduvad igapäevased asjad? Mitte mulle, kes ma kolme ülikooliaasta jooksul ei pesnud kordagi oma pesu ega pesnud nõusid rohkem kui mu enda omad. Ning sedagi kolm-neli päeva nädalas ning vahepeal oli päevi, kus ma terve päeva jooksul ei kasutanudki nõusid rohkem kui ntx nuga ja tass. Tudub aina enam ja enam, et see elu siin tõesti mõjub mulle:)

Mõnus nädalavahetus

Seekordne nädalavahetus oli tõesti tore. Nimelt otsustasin, et aitab ainult kodus istumisest....nii siis võtsingi ette ning kutsusin Rebecca oma keelekursuselt laupäeval kolme ajal linna. Niisiis ajasin end majast välja ning käisime kahekesi poodides, kust ma muide leidsin endale saja krooni eest teksad. Ma lihtsalt armastan siinseid pidevaid soodukaid, mida poodidest leida võib:P Kuigi Norra on kallis maa, saab siin päris odavalt elatud, kui natukene pingutada=) Pärast seda läksime kohvikusse sööma, sest olime mõlemad näljased ning istusime seal pea kaks tundi ja ajasime juttu. See oli esimene kord minu jaoks niimoodi lihtsalt kellegagi välja minna ning suhelda. Hästi mõnus oli, ning õppisime Rebeccaga üksteist natuke rohkem tundma. Ta on nimelt Põhja-Iirimaalt pärit, õpib muidu Sotimaal ülikoolis ning hetkel veedab oma aastat siin Norras oma uurimusprojekti kallal töötades. Igastahes tegime plaane, et peaksime mõni nädalavahetus minema ümberkaudu ringi vaatama natuke rohkem ja tutvuma sellega, kus me elame. Muidu elame siin terve aasta, aga lõpuks ei tea midagi muud kui seda, mis poed linna peal olemas on:P
(Siin ka pilt kogudusest)
Täna, pühapäeval, jõudsin hommikul kirikusse ka. Täna oli jälle koor laulmas ning see oli lihtsalt nii vinge. Ning külalispastor oli ka. Ta jutlustas. Ja kuigi järjekordselt polnud mul tõlget, ma eriti ei muretsenud. Nii mõnus on lihtsalt istuda kirikupingis ja nautida seda õhkkonda. No natuke sain ikka aru ka, ning kui kirjakohti loeti, siis sain neid järgida oma eestikeelsest piiblist. Aga kõige toredam on võõras keeles laulda. No oskan enam-vähem norra keelt juba lugeda, nii et selle taha asi enam ei jää. Ja aru saan mingi 30% sõnadest võib-olla....kuid kokkuvõttes suudan tihti mõttes teadaolevate sõnade kaudu aru...see on hea ju. Mõtlesin just täna kirikus, et tegelikult on nii hea, et ma kirikus saan käia, sest tänu sellele mu norra keel areneb valdkonnas, milles muidu ma eriti midagi ei õpiks ju. Vähemalt saan siis niipalju oma sõnavara ise laiendada. Ning kuna mul on ka norrakeelne Uus Testament, saan ka niimoodi oma sõnavara vaikselt laiendada. Kirikus käisime juures on veel see hea asi, et saan uusi sõpru ning tuttavaid. Täna tutvusin ühe järjekordse noore perega (keda selles kirikus on päris palju), kelle isa käis kunagi siin koolis, mis on meie majast 500m. Neil on kaks armsat last, 1,5 ja 4,5 aastased poisid. Igastahes, hästi mõnus on suhelda erinevate inimestega. See on see, mida ma olen igatsenud siin olles.
Tahan kindlasti ka järgmine pühapäev minna...nimelt on neil spordi-teenistus, mis leiab aset mingi kooli spordihallis. Väga põnev tundub! Pean oma spordiriided välja otsima:P Kuigi ma hetkel ei tea veel, kuidas sinna saada, lubati minu eest hoolitseda. Nimelt üks naine, kellega ma eelmine kord kirikus olles rääkisin, võttis mu telefoninumbri ning lubas minuga ühendust võtta, et kuidas ma sinna kohale saaks. Nii armas!

...natuke veel pereema-tunnet

Eile öösel voodis tuli meelde, miks ma eile nii pereemana end tundsin. Nimelt oli asi nii, et tulime lastega 12 ajal õuest, siis panin nad köögilaua taha joonistama, ise tegin neile süüa. Pärast söömist oli minu plaan nad voodisse kohe panna, aga muidugi tahtsid nad mängida veel. Ja kuna nad said nii hästi sel hetkel ise läbi, kasutasin aega riiete kokkuvoltimiseks, mis olid juba kuivad. Sain selle enam-vähem tehtud, siis panin lapsed voodisse, jätkasin riiete voltimist ning pärast tõin altkorruselt pesumasinast uue laadi puhtaid riideid, mis oli vaja kuivama panna. Pärast seda leidsin, et on aeg ise midagi süüa ning kui kõht täis, oli vaja muidugi köögis kord majja luua (vajaduse all mõtlen, et mina ise tundsin vajadust, mitte et mul see kohustus oleks, aga sisemine vajadus). See tähendas, et võtsin puhtad nõud nõudepesumasinast välja, asetasin kappi ning panin kokkukogunenud mustad asemele. Oeh, ja pärast seda istusin teleka ette maha ning vaatasin Grey Anatoomiat....oi kui hea see tundus. Ja täna suht sama drill....lapsele lasteaeda järgi, emme pani magama, siis pisike lõuna, tv ja jälle riietega tegelema. No kuidas ei teki niimoodi pereema tunnet:P
Täna käisime ka Macis üle kahe kuu. Saime pisikese printsessi sööma vähemalt. Muidu on ta meil jogurti-dieedil. Ja laste hoidmise hea boonus on veel see, et kui issi ostab neile pehmet jäätist, siis tähendab see seda, et mina saan pea terve Julia portsu ära süüa. I like ice-cream....especially with chocolate on top:)

Pereema tunde päev:P

Täna on see päev, kus ma korraks tundsin, et vot, selline tunne peab olema olla pereema. Asi lihtne...nimelt veetsin lastega pmst 7 tundi omapead(11-18) ning selle ajal jooksul jõudsime kaks korda väljas käia, lõunauinakut teha, lõunat süüa ja niisama jonnida ja hullata. Tundub suht tore, aga ikka raske on ka. Kui aus olla, siis on hea meel, et saan ntx õhtul kell 7 lihtsalt voodisse minna ja mitte muretseda, kuidas lapsed magama saavad jne. See on minu õnn hetkeolukorras veel.
Ja siis teine tunne, mis mul täna oli, oli tunne, kuidas oleks olla kahe lapse ema, kellel õpingud pooleli. Nimelt kui Alex oli pärast lõunauinakut üles tulnud, tahtis ta joonistada ning mina otsustasin, et see on hea aeg mul oma norra keele õpikud välja võtta ja seada kord kõigesse sellesse, mida teisipäeval õppisime (nimelt jõudsime sinnamaale, et norra keeles on igal nimisõnal sugu ning seda teada on pmst kõik uued nimisõnad koos nende sooga pähe õppida ning samuti vaatasime indfinite/definite nimisõnade ainsuse/mitmuse koostamist). Igastahes tundus see koolist tulles pudru ja kapsad ning otsustasin endale süsteemid luua, et aru saada. Nii ma siis istusin laua taga ning kirjutasin nimisõnu kolme tulpa vastavalt nende soole ning siis ärkas Julia üles, kes samuti tahtis joonistada. See oli ju hea, sest sain siis õppimist jätkata, segatud vahepeal soovidest uue paberi järgi või et ma joonistaks meritähe või et "Joonista meretähele veel silmad ja suu" või et "Seda paberit ma enam ei taha, see on täis joonistatud":) Ei, tore tunne. Aga loodan, et ei pea seda igapäevaselt tegema hakkama. Ja siinkohal pean mainima, et superid on emad-isad, kes suudavad laste kõrvalt veel õppida:)

Huvitavaid seiku...

Eilne päev oli huvitav. Jõudsime pereemaga järeldusele, et lapsed vist kooskõlastavad oma jonnimised omavahel. Nimelt kui Alexander hommikul jonnine oli, siis oli Julia kukupai, istus vaikselt köögilaua taga ja mängis. Ning kui Julial tuli hiljem jonnituju, siis oli mul Alexiga väga tore koos olla. No selles suhtes on hea, et nad üritavad meid ikka säästa=) Mis ei tule aga jutugi alla õhtul, kui mõlemad väsinud või kui Alex lasteaiast tulles on oma lõunauinaku vahele jätnud.
Eile oli ka teisipäev, mis tähendab järjekordselt minu jaoks 1.5 tundi linna peal poodides, kuni lähen kursustele. Natuke ohtlik on see aeg, sest kipun siis muudkui asju ostma. No seekord seda ei teinud, aga eelmisest korrast on mul ilus kampsun ette näidata:P Nüüd aga otsustasin, et kuu lõpuni olen kuival, sest ikkagi lennupiletid koju vaja ära osta. Eks näis, kuidas see välja mul tuleb:)
Täna algas päev aga tüüpilisest erinevalt. Tavaliselt on lapsed voodist väljas juba enne kaheksat ning kui mina lõpuks pärast kaheksat ülemisele korrusele jõuan, siis käib juba tamburai. Täna aga tulin 5 pärast kaheksat üles ning vaikus oli. No lapsed olid küll üleval, kuid mõlemad veel voodis ning emme oli just Juliale hommikuse jogurti valmis teinud. Nii et täna venis lasteaeda minek vaikselt edasi. No lõpuks pärast poolt üheksat saime lapsed ikka vanemate voodist välja (jah, nad olid vahepeal sinna ümber kolinud) ning hakkasime riidesse panema. Muidu polnud probleeme, aga kuna Julial oli autoga pluus pidžaama all, hakkas ta nutma, kui seda ära tahtsime võtta ning body selga panna. Ja ega ei jäänudki muud üle, kui veenda teda, et võtame selle korraks ära ning paneme siis selga tagasi. Ja täna õhtu oli sama jama, kui body oli vaja sealt alt jälle kätte saada. Meil on igastahes väga suur autofännist neiu majas:)
Täna õhtupoole ehitasime 'maja'. Mis nägi siis nii välja, et Alex laotas oma voosi äärtele tekid, et valgus sisse ei tule ning siis ronisime voodi alla. Muidugi tahtis Julia ka tulla, aga kui ta oli sinna saanud ning siis kogemata pead tõstes selle ära lõi, oli ta ka läinud, sest see maja oli 'au-au'. Ning nutikas neiu, nagu ta on, leidis endale oma maja - seinakapi alumisele riiulile. Järjekordselt rahu majas=)
Nüüd on aga majas vaikus, sest lapsed magavad ning vanemad läksid sõitma. Nimelt pidi pereema täna õhtul pereisa autoga sõita saama:)

Kodutunne

Täna hommikul hakkasin mõtlema, et kuidas ma olen end siin koduselt hakanud tundma. Naljakas, et see on võtnud pmst kaks kuud aega, et end nagu kodus tunda. Aga selle eest on see tunne hea:) Enam ei käi mu peas kogu aeg mõtted ringi, et kas ma seda võin teha või seda või mida öeldakse, kui ma seda tean. Kuidagi rahulik ja vaikne on peas:D Ning närvid on palju rahulikumad. Varem oli nii, et kui ntx ma ei lubanud Julial midagi teha ning ta oma tavapärasel kombel nutma hakkas ning emme juurde läks, kartsin, et mis mulle nüüd öeldakse. Et mis ma jälle lapsele tegin või nii? Samas aga ei ole mulle senimaani keegi midagi ette heitnud minu tegemistes. Mis on samas nii hea tunne. Keegi ei ütle sulle ette, kuidas sa igat asja pead tegema. Mulle meeldis, kuidas siia tulles ütles pereema mulle pea esimese asjana, et asjad, mis on minu arust valed, on ka nende arust valed. Ehk siis ei loetud mulle ette nimekirja asju, mida lapsed tohivad või ei tohi teha, vaid usaldati minu arvamust. Ja see on mulle senimaani kinnituseks olnud.
Muidu läheb meil mõnusalt..täna sain jälle kell 7 üles tulla, sest mõlemad vanemad läksid tööle ja nii ma siis kolisingi ülemisele korrusele üle, et kohal olla, kui lapsed ärkavad. Muidu oli meil tore, ainult Julial oli 'hea' tuju ning hakkas päris lihtsalt pisikeste asjade peale nutma. Kui ma midagi ei lubanud päris nii teha kui ta tahtis jne. Aga sellest saime üle, väljas oli tore olla ning isegi lõunauinakule minekuga polnud kummalgi probleemi. Ning Alex, kes tavaliselt võib sinuga tund aega jutustada magamamineku asemel, oli 10 minutiga uinunud.
Mina aga avastasin end jälle Narnia-maadelt. Nimelt õues olles võtsin oma raamatu kaasa, lasin lastel omaette liivakastis aega veeta. Ja nüüd ei saa enam raamatut käest. Kolmandast raamatust on viimased 10 lehekülge lugeda. Täna plaanin igastahes varast voodiminekut, et jõuaks veel lugeda ka:)

Järjekordne paus.....
Mulle aga meeldis selle pausi põhjus - nimelt tõlkisin oma täditütrele natuke. Naljakas, kuidas ma ülikoolis seminarides lõpuks nii ära tüdisin sellest tööst ning olin kindel, et ma ei tee seda kunagi elatiseks. No selle elatise koha pealt on mul loodetavasti õigus. Aga väga hea vaheldus oli see töö küll. Mõtlesin enne siiatulekut, et oi kui hea, ma ei pea õppima, eksameid tegema, esseesid kirjutama jne, aga nüüd, kui olen siin kaks kuud veetnud, tunnen, kuidas mu aju tahab tegevust. Ning seda ma ka sain. Alguses oli raske laste kõrvalt seda teha. Sain ainult õhtul pärast üheksat või siis nende lõunase uinaku ajal seda teha. Aga kokkuvõttes oli mõnus...lapsed läksid voodisse, vaikus majas ning sain vaikselt arvuti taga nokitseda ja mõelda. Isegi kuidagi rahustav või nii:)
Muidu on see nädal mõnusalt läinud. Neljapäeval hakkas tekkima surnud punkt, sest olin pea nädal aega lastega olnud ning kuna Sveitsist tulles jäi vaba nädalavahetus vahele, oli see neljapäevaks olnud nagu üks pikk nädal. Aga õnneks käisime vanavanematel külas ning lapsed ise oli neljapäeval-reedel väga armsad ja sõbralikud. Ainuke tagasilöök oli Julia lasteaeda minekuga. Enne Sveitsi minekut ei olnud tal sellega juba mitu nädalat enam probleeme. Ta jõudis vaevalt ära oodata, mil ma talle sussid jalga sain ning läinud ta oligi. Tagasi jõudes on ta aga rohkem põdema hakanud. Emme naeris, et eks ta hellitas ta ära teda ise lasteaeda viies. Nimelt oli Julia mõlemal korral nutnud ning ei tahtnud, et emme ära läheks. Ja kuigi Julia minuga varem ei nutnud, oli ta ikkagi natuke vaiksem ning vajas natuke veenmist, enne kui sisse läks. Reedel aga hakkas nutma. Üritasin siis karm olla, nunnutasin teda natuke ning siis andsin kasvatajatele üle. Polnud midagi teha....
Nädalavahetus on olnud mõnus. Suht lastevaba. Pere läks laupäeval 12 vanavanemate juurde, kus lapsed öö veetsid ning täna jõudsid nad alles kell 18 tagasi. Nii et olen niisama olnud, tõlketööd teinud, netis surfanud, Sõpru ja Grey Anatoomiat vaadanud. Väga hea. Usun, et olen uueks nädalaks valmis.
Ilm meil siin nata sakib, nimelt udutab tihti, aga sügis on meil täies hoos. Nii ilus on köögiaknast vaadata, kuidas mäenõlv on täis kollaseid-punaseid-rohelisi puid. Kõige ilusam sügisvaade üldse minu arust.


Mõte: Sveitsis olles tundsin üks õhtu ülistuse ajal, kuidas Jumal minuga räägib. Ta nimelt näitas mulle, et olen olnud üks parajalt tänamatu neiu. Läbi aastate, mil mu isa on joonud, olen palunud, et ta suudaks sellest loobuda. Ja nüüd, kus ta umbes aasta aega on olnud kaine, ei suutnud ma kodus olles seda ikka veel hinnata. Nagu tahaks ma, et ta korvaks kuidagi need eelnevad rasked aastad või midagi. Kuid sain aru, et peaksin olema tänulik selle eest, et mu isa on suutnud selle jubeda sõltuvuse seljataha jätta. Ja seda ma kavatsen ka teha. Miks peaksin jätkama mingit vimma oma elus, kui selleks pole enam põhjust? Palju lihtsam on ju see seljataha jätta ning nautida elu!

Pisike ajaviide:)

Cor blimey, I taste like Tea. I am a subtle flavour, quiet and polite, gentle, almost ambient. My presence in crowds will often go unnoticed. Best not to spill me on your clothes though, I can leave a nasty stain. If I wouldn't be tea, I would be Vanilla. What Flavour Are You?

Seekord lühidalt

Viimased kaks päeva on olnud toredad. Eile käisime pereemaga järjekordselt šoppamas (viide laupäevale:P) ning nüüd sain endale jõulukaartide materjale ning isegi ühe jõulukingi. Nimelt õpin perelt varakult kinkide ostmist, et detsembris mitte rahahädas olla:P

Täna hommikupoole käisin Alex'iga 'kalal' - mis tähendas seda, et pakkisime end hästi soojalt sisse, sest kella 10 ajal oli meil ainult 4 kraadi sooja (isegi praegu, õhtul kell 10, on meil õues pea 10kraadi sooja) ning läksime järve äärde, mis on siit 500 m ning üritasime kalu püüda. Alex võrguga ja mina pisikese õngega - kuid kahjuks tulutult. Lõpuks koristasime hoopis järve lehtedest:P Ning tagasiteel korjasime kollaseid puulehti, et siis nendele hiljem joonistada.

Lõpuks ometi vastab norra keele kursus mu ootusele - nimelt õppisime täna palju-palju uusi asju. Ja et näidata, et mina pole ainuke, kes varem tundis, et aeglaselt edasi läheme, siis pean ära mainima, et täna, kui pärast tundi asju kokku panime, siis Serbia tüdruk minu kõrval ohkas ka rõõmsalt, et lõpuks me õpime ka midagi:D Nüüd pean aga hakkama seda kõike, mis me õpime, kuidagi igapäevaellu rakendama, et harjutada suulist osa mu õppetööst:P Ja veel üks tore fakt - jõudsime kolmanda peatüki juurde õpikus ning seal on juttu perekonnast, kus pereema nimi on Grete=) Nii et kõigil oli väga tore tunnis täna:P

Peaaegu täiuslik pühapäev

Miks ei ole siis tänane pühapäev täiuslik? Nimelt nüüd, kui sain pereisa end hommikul autoga kirikusse viima, selgus kohapeal, et tänane teenistus algab alles kell 16.00. Mina ei kontrollinud ju seda oma ajakavast, sest ikka ja alati eeldad, et teenistus on samal ajal. Nii siis sõitsimegi sama targalt koju tagasi, ainuke boonus see, et pereisa sai auto teepeal ära tankida. Ning õhtul kirikusse minek ei tulnud kuidagi välja, sest pere oli ära, mis tähendas, et keegi ei saa mulle küüti pakkuda ning meie bussiliikluse puhul oleksin pidanud üle tunni ajas linnas ootama, kui ükski pood ega midagi lahti pole.
Miks on küll nii, et kui lapsed on eraldi, on nende mõlemaga nii mõnus ja rahulik olla, aga kui sa nad kokku lased, võid ainult sekundeid lugeda, mil üks või mõlemad neist karjuma hakkavad? Usun, et see on müsteerium, millele ei leitagi vastust. Aga meie tänase päeva vastus on vist see, et lastel jõi lõunauinak magamata. Sellegipoolest oli nendega täitsa tore. Saime Alexiga igasugu meritähti, kalu ja maja voolida ning õhtupoole saime kolmekesi suurel emme-issi voodil lebades nautida vaikset muusikat ning liblikaid laes.

Võti oli muidugi mänguasi, mis on tegelikult mõeldud väikelaste voodi kohale, kuid mis meie majas veel alles. Nii siis emme otsiski selle välja ja pani oma voodi külge ning meie lebasime seal mõnusalt ning lihtsalt olime. Nii hea oli olla....mul tuli isegi pisar silma, kui tore võib koos lastega lihtsalt niisama olla. Tunnen, et need lapsed on mulle juba väga-väga südamesse pugenud. Mõtlen juba hirmuga, mis aasta pärast saab, kui pean ära minema. Kuid samas usun, et on hea, et olen seda nii varakult taibanud, sest nüüd saan teadlikult nendega olemist nautida=)

Täna oli ka see päev, kus Grete tegi kohe täitsa ise endale söögi valmis. Nimelt asi selles, et pere läks isaemale külla sööma ning mina käin koju. Nii ma siis pidingi endale midagi korralikku süüa leidma. Panin kartulid ja kalapulgad ahju ning nad olid pea valmis, kui meil elekter ära läks. Nimelt on meil siin paras tuul juba eile õhtust, sest ka öösel kadus meil elekter vahepeal ära. Nii ma siis mõtlesin, et ei tea mis edasi saab. Õnneks oli ahi soe ning lasin toidul seni seista seal, kuni valmis sai. Nii siis möödus minu lõuna/õhtusöök tugitoolis head toitu süües ning Narnia lugusid lugedes=) Järjekordselt on tunne, et minust võib veel asja saada ning pärast siinveedetud aastat oskan enda eest juba hoolitseda:D

Aga nüüd voodisse lugema, sest lapsed on mind nii ära väsitanud, et muud enam ei tahagi teha täna.

Päev küpsetamise tähe all

Täna oli mõnus päev. Sain parasjagu hommikul magada ning siis olime lastega köögis Play-doh'ga mängimas. Mingi hetk tuli Alexile pähe mõte, et ta tahab, et emme vooliks talle jäätise. Mida emme siis ka tegi...ikka sellise korraliku, koonusekujulise vahvli ning nelja jäätisepalliga. Muidugi tahtis kohe ka Julia samasugust, mille emme ka tegi. Kuid ega sellega asi piirdunud. Emme oli piisavalt kaval, et asi mulle üle delegeerida, mis tähendas, et ma tegin kõigest olemasolevast materjalist jäätiseid. Mõlemad lapsed said kolm jäätist ning olid eluga päris rahul.

Siis aga saatsime nad issiga välja. Ilm oli ilus ning päike paistis - miks mitte minna välja? Kui lapsed olid läinud, mõtlesime, et peaks midagi ette võtma. Eile poest toodud koogiretseptide buklett viis meid küpsetamise mõtetele, mida me ka tegime. Otsisime kapist välja šokolaaditükkidega kuklite materjali, mis siinmaal tähendab, et jahu sisse olid juba šokolaaditükid ja pea kõik muu vajalik sisse segatud, meie pidime lisama ainult vett ja kuivpärmi. Siis tegime pallikesed valmis, lasime seista ning panime ahju. Selle ajaga, kui mina Alexit magama üritasin saada, olid kuklid valmis ja oi kui hea oli enda tehtud sooje kukleid süüa:)

Kui lapsed said voodisse ning kuklid söödud, otsustasime pereemaga poodidesse minna. Jätsime isa lapsi valvama ning läinud me olimegi. Käisime paaris poes ning lõpuks leidsime poe, kust saab osta poolvalmis kaarte - no need igasugu kaunistused ja kaarditoorikud on kaasas. Ning samuti oli seal igasuguseid scrapbook'i asju. Hullult põnev oli kohe meil mõlemal:) Igastahes, meil läks seal no vähemalt pool tundi, et endale lõpuks asjad välja valida. Mina sain igastahes sõbrapäevaks juba paari kaardi jaoks materjali ning oma plaanitava reisiscrapbook'i jaoks lisamaterjali. Nimelt olen juba pikemat aega plaaninud enda kõik reisid kirja panna, et oleks, mida meenutada. Materjali reisidelt on mul kodus päris palju, peab ainult ette võtma ja koostama hakkama algusest. Igastahes, paar tundi pärast kodust lahkumist leidsime, et on viimane aeg naasta.

Õhtupoole kodus olles tuli mõte, et võiks õhtuks pitsat süüa. Ja seekord mitte lihtsalt midagi üles soojendada, vaid ise teha pitsa. Mõeldud, tehtud. Eriti lihtne on mõtet teostada juhul, kui sul on kapis jahu, millele lisad vett ja pitsapõhi on valmis. Nii me siis ka tegime. Mina sain sama päeva jooksul teist korda käed tainaseks teha ning pereema lõikus juustu-vorsti-sinki. Lapsed muidugi olid ka abis, nemad aitasid materjalid pitsapõhjale laiali laotada. Ja nii me poole tunni pärast pitsat sõimegi:)

See pilt pole küll meie pitsast, kuid illustratsiooniks on hea=)

Igastahes, pärast pitsasöömist oligi juba enam-vähem aeg lastel magama minna. See oli rõõmuaeg meile, täiskasvanutele, kuid lastele see eriti ei meeldi...ma ei saa küll aru miks?

Mina aga lähen nüüd oma Narnia lugude keskele. Nimelt ostsin neljapäeval Oslo lennujaamast Narnia lood, kus kõik seitse raamatut üheskoos. Ja ma pean mainima, et neljapäeval jõudsin esimese raamatu ka juba läbi lugeda. Ja hetkel on käsil teine raamat - Lõvi, nõid ja riidekapp.

Šveitsi reis=)

Tänane sissekanne on selgitamaks, miks mul blogimisse küll nii suur vahe sisse tuli. Vastus on iseenesestmõistetavalt lihtne - nimelt veetsin ma 3 täispikka päeva Šveitsis. Ja ei, see ei olnud reis perega, vaid minu oma tegemine. Nimelt oli Šveitsis, kohakeses nimega Interlaken meil selle aasta EMYC (European Methodist Youth Council) koosolek. Seekord oli siis minu neljas kord sellel koosolekul osaleda. Ning see oli imeline!

Algas kõik sellest, et pühapäeva hommikul kell 10 viidi mind kodust bussi peale, millega põrutasin neli tundi jutti, et jõuda Oslosse. Nii kodune tunne oli, sest alati, kui olen reisile läinud, on samuti põhjust neli tundi bussis veeta, et lennujaama jõuda. No Oslost lennujaama oli veel 40 minta bussisõitu, aga see läks nagu lennates. Õhtul kell 9 olin ma siis Geneva lennujaamas Šveitsis, mis asub selle maa parntusekeelses osas. Igastahes, mulle tuldi autoga järgi ning sõidutati 2,5 tundi, et jõuda meie kohtumispaika, Interlaken'isse. Kuna hullult pime oli, ei näinud ma midagi...ning võisin ainult aimata, kui ilus on Šveitsi loodus. Muidugi oli ka see tore osa, et kui ma lõpuks kohale ja oma tuppa jõudsin, tuli välja, et mu ülejäänud 5 toakaaslast on juba kohal ning magavad. Kuid nii kui ma uksest sisse sain, oli Beth püsti ning küsis, kas ma soovin abi voodi tegemisel. See oli nii naljakas....ma olin alguses sõnatu, siis ütlesin, et oleks tore jah. Ning siis keerasin end magama, sest pikk päev oli seljataga. Siin märkus, et see on senimaani olnud mu ainuke lennureis, kus ma ei pea ajavahega harjuma. Nimelt Norra ja Šveits on samas ajavööndis:)

Hommikul rõdule minnes ootas mind hämmastav vaade...siin on pilt sellest.

Sellise vaatega toas on super olla....eriti, kui päeva jooksul tuleb päike välja ning võid t-särgi väel rõdul istuda, päikese käes peesitada ning lugeda. Ja just seda mina ja Beth esmaspäeva hommikul tegimegi. Pärast lõunasööki läksime natuke suurema grupiga mäkke - nimelt oli teisel pool meie hostelit mägi nimega Harder Klum (1300m), kus tipus oli restoran ning kuhu sai mägirongiga üles minna. Muidugi me seda ka tegime. See oli suurepärane vaade mägedele, mis on näha ülevaloleval pildil ning ka kahele järvele, mis piiravad Interlaken'it kahelt poolt. Mina, Charlotta ning Jenny otsustasime ka kohvikus maha istuda ning nautisime selle ilusa vaate taustal jäätist. Palju enamat ei oska enam tahta! Lõpuks läksime mina, Charlotta ning Jenny aga mäest alla jalgi, selle asemel et rongiga minna. Ja see oli mõnus trenn ning ilus vaade:) Selleks läks meil aega umbs tund ja 10 minutit - ja iga minut oli seda väärt.

Edasi läks meie elu tavapärases rütmis - esmaspäeva õhtul õhtusöök, avateenistus ning tšill meie oma kohvikus pmst öösel 1ni. Õhtu kõrgpunkt oli see, kui nägin Lemmet ning sain hakata eesti keeles rääkima - polnud ma seda selleks hetkes ju 1,5 kuud teinud. Igastahes, alguses oli natuke naljakas, aga lõpuks harjusin ikka ära:D

Teisipäev oli suhteliselt raske, kuid samas tore päev. Hommikul pärast palvust oli kohe esimene plenaaristung, mis õnneks on neist kõige kergem=) Hiljem jagunesime kõik gruppidesse ning jätkasime oma tööd projektigruppides. Meil oli õnn veeta oma aeg ruumis, kus oli ka pinksilaud, nii et alguses kogunemise ajal otsustasid Charlotta ja Mike pisut kätt soojendada. Meie grupil õnnestus oma tööga suht ruttu valmis saada - õhtusöögiks oli meil asjad arutatud ning isegi protokoll meie grupi tööst valmis. Ja selle aja sisse mahtus veel Lisa ja Mike'i lauajalgpallimats, kus Mike muidugi kaotas 2-1, ning peaks mainima, et tema võit tuli alles kolmandas mängus:D

Kolmapäeva hommik oli mõnus unelemine - kuna eelmine öö oli jälle 1ni üleval oldud ning hommikul kell 7 sööma mindud, läksin pärast hommikupalvust magama tagasi, sest meie grupi töö oli ju tehtud:D 11 ajal läksin aga linna peale šoppama - mul oli ju vaja lastele midagi tagasi koju viia:) Leidsin neile väikesed kingitused ning muidugi ostsin ka kohalikku šokolaadi. Šveitsimaa on ju tuntud oma heade šokolaadide poolest ning mina oma šokolaadimaiuse poolest;)Kolmapäeva pärastlõunal algas raske töö - plenaaristungid, kus vaatasime läbi kõigi gruppode protokollid, siis asusime EMYC konstitutsiooni muutmise punktide juurde. See kõik võttis meeletult aega ning pidime oma õhtusöögi pool tundi edasi lükkama, et mitte pärast plenaaristungit jätkata. Usun, et sööma minnes kõigi pead juba huugasid. Õhtusöögiks oli Šveitsi vist kõige traditsioonilisem söök - juustufonduu. Pärast oli meil lõputeenistus, mis oli lihtne, kuid armas ning muidugi sisaldas armulauda. Selleaastased korraldajad olid asja pannud paika nii, et altari juures oli poolringis 12 tooli, mis siis sümboliseerisid 12 apostlit, kellele Jeesus leiba ja veini jagas. Väga armas oli, peaks mainima. Pärast seda tuli hüvastijätt, mis oli piisav segasumma suvila....aga mõnus. Sai öeldud tere veel paarile inimesele, kellega pea sõnagi polnud jõuda vahetada ning teha viimaseid pilte....

Mis muidugi minu puhul nägid enam-vähem välja sellised....siin on esindatud Soome-ugri topmodellid (paremal Charlotta Soomest).

Edasi mindi muidugi 'meie oma kohvikusse', kus rahvas veel juttu ajas, oma lõunasööke ette valmistas ning niisama oli. Ülla-ülla, seekord ei olnudki ma oma toast viimane, kes tagasi läks. Mul õnnestus nimelt minna koos Bethi, Timea ja Alenaga. Ning seekord oli ka see, et ei mindud kohe voodisse, vaid veetsime veel aega mõnusalt juteldes. Muidu oli ikka nii, et kuna ma olin viimane tuppajõudja, siis kõik juba magasid ning ma lihtsalt vahetasin riided ning hiilisin magama.

Neljapäeva hommikul 9 ajal sõitsin koos portugali rahvaga lennujaama (no tglt meid viidi autoga) ning seal kulutasin veel oma viimased 10 franki ning siis istusime ning ajasime piiskopiga juttu. Lõpuks pidin nad sinna ootama jätma, sest kuigi alguses oli meie lendude väljumise vahe ainult 20 minutit, lükkus nende lend veel 50 minutit edasi:S Nii algas tagasitee koju....2,4 tundi lendu, siis 20 minutit rongisõitu Oslosse ning sealt 4 tundi jälle koju:)

Tänasel hommikul sain mõnusa äratuse. Nimelt pärast pikka julguse kogumist tuli Alexander ja koputas kell 8 mu uksele. Unesegaduses tahtsin kõigepealt ta eesti keeles sisse kutsuda, siis inglise ning lõpuks tajusin, et no kohe kuidagi ei tule norra keele 'sisse' mulle meelde. Nii ma siis krapsasin voodist välja ning tegin ukse lahti. Ka Julia oli trepi peal olemas...julgustuseks vennale ning mõlema julgustus omakorda oli emme. Kutsusin nad tuppa ning andsin neile kingitused...ja läinud nad olidki. Muidugi oma uute Play-doh'dega ülesse mängima:D Pärast viisin nad lasteaeda ning sain siis ise niisama aega veeta. Tänane päev on olnud suht rahulik - 4ni vaikus, siis tuli Alex koju lasteaiast ning Julia ärkas üles, veetsime aega mängides ning kuigi kui emme-issi ära käisid, tekkis lastel tüli mänguasja pärast, oli kõik pärast ikkagi ilus. Ja saime nad suht kiirelt ja valutult ka voodisse:)

Kokkuvõte minu peaaegu et nädalast - mõnus on käia ja kohtuda sõpradega üle Euroopa, saada vaheldust igapäevaelust. Ja samas on jälle nii mõnus tulla tagasi, kui sind oodatakse:)
Soovitus: kui keegi planeerib puhkust või lihtsalt reisi välismaale, soovitan soojalt minna Šveitsi ning kohe kindlasti Interlaken'isse, mis on minu arust maailma ilusaim koht üldse. Ise tahan kindlasti sinna tagasi minna, hea oleks kui mäele lauatama:D