Täna on see päev, kus ma korraks tundsin, et vot, selline tunne peab olema olla pereema. Asi lihtne...nimelt veetsin lastega pmst 7 tundi omapead(11-18) ning selle ajal jooksul jõudsime kaks korda väljas käia, lõunauinakut teha, lõunat süüa ja niisama jonnida ja hullata. Tundub suht tore, aga ikka raske on ka. Kui aus olla, siis on hea meel, et saan ntx õhtul kell 7 lihtsalt voodisse minna ja mitte muretseda, kuidas lapsed magama saavad jne. See on minu õnn hetkeolukorras veel.
Ja siis teine tunne, mis mul täna oli, oli tunne, kuidas oleks olla kahe lapse ema, kellel õpingud pooleli. Nimelt kui Alex oli pärast lõunauinakut üles tulnud, tahtis ta joonistada ning mina otsustasin, et see on hea aeg mul oma norra keele õpikud välja võtta ja seada kord kõigesse sellesse, mida teisipäeval õppisime (nimelt jõudsime sinnamaale, et norra keeles on igal nimisõnal sugu ning seda teada on pmst kõik uued nimisõnad koos nende sooga pähe õppida ning samuti vaatasime indfinite/definite nimisõnade ainsuse/mitmuse koostamist). Igastahes tundus see koolist tulles pudru ja kapsad ning otsustasin endale süsteemid luua, et aru saada. Nii ma siis istusin laua taga ning kirjutasin nimisõnu kolme tulpa vastavalt nende soole ning siis ärkas Julia üles, kes samuti tahtis joonistada. See oli ju hea, sest sain siis õppimist jätkata, segatud vahepeal soovidest uue paberi järgi või et ma joonistaks meritähe või et "Joonista meretähele veel silmad ja suu" või et "Seda paberit ma enam ei taha, see on täis joonistatud":) Ei, tore tunne. Aga loodan, et ei pea seda igapäevaselt tegema hakkama. Ja siinkohal pean mainima, et superid on emad-isad, kes suudavad laste kõrvalt veel õppida:)
No comments:
Post a Comment