Miks on küll nii, et kui lapsed on eraldi, on nende mõlemaga nii mõnus ja rahulik olla, aga kui sa nad kokku lased, võid ainult sekundeid lugeda, mil üks või mõlemad neist karjuma hakkavad? Usun, et see on müsteerium, millele ei leitagi vastust. Aga meie tänase päeva vastus on vist see, et lastel jõi lõunauinak magamata. Sellegipoolest oli nendega täitsa tore. Saime Alexiga igasugu meritähti, kalu ja maja voolida ning õhtupoole saime kolmekesi suurel emme-issi voodil lebades nautida vaikset muusikat ning liblikaid laes.
Võti oli muidugi mänguasi, mis on tegelikult mõeldud väikelaste voodi kohale, kuid mis meie majas veel alles. Nii siis emme otsiski selle välja ja pani oma voodi külge ning meie lebasime seal mõnusalt ning lihtsalt olime. Nii hea oli olla....mul tuli isegi pisar silma, kui tore võib koos lastega lihtsalt niisama olla. Tunnen, et need lapsed on mulle juba väga-väga südamesse pugenud. Mõtlen juba hirmuga, mis aasta pärast saab, kui pean ära minema. Kuid samas usun, et on hea, et olen seda nii varakult taibanud, sest nüüd saan teadlikult nendega olemist nautida=)
Täna oli ka see päev, kus Grete tegi kohe täitsa ise endale söögi valmis. Nimelt asi selles, et pere läks isaemale külla sööma ning mina käin koju. Nii ma siis pidingi endale midagi korralikku süüa leidma. Panin kartulid ja kalapulgad ahju ning nad olid pea valmis, kui meil elekter ära läks. Nimelt on meil siin paras tuul juba eile õhtust, sest ka öösel kadus meil elekter vahepeal ära. Nii ma siis mõtlesin, et ei tea mis edasi saab. Õnneks oli ahi soe ning lasin toidul seni seista seal, kuni valmis sai. Nii siis möödus minu lõuna/õhtusöök tugitoolis head toitu süües ning Narnia lugusid lugedes=) Järjekordselt on tunne, et minust võib veel asja saada ning pärast siinveedetud aastat oskan enda eest juba hoolitseda:D
Aga nüüd voodisse lugema, sest lapsed on mind nii ära väsitanud, et muud enam ei tahagi teha täna.
No comments:
Post a Comment