Kodutunne

Täna hommikul hakkasin mõtlema, et kuidas ma olen end siin koduselt hakanud tundma. Naljakas, et see on võtnud pmst kaks kuud aega, et end nagu kodus tunda. Aga selle eest on see tunne hea:) Enam ei käi mu peas kogu aeg mõtted ringi, et kas ma seda võin teha või seda või mida öeldakse, kui ma seda tean. Kuidagi rahulik ja vaikne on peas:D Ning närvid on palju rahulikumad. Varem oli nii, et kui ntx ma ei lubanud Julial midagi teha ning ta oma tavapärasel kombel nutma hakkas ning emme juurde läks, kartsin, et mis mulle nüüd öeldakse. Et mis ma jälle lapsele tegin või nii? Samas aga ei ole mulle senimaani keegi midagi ette heitnud minu tegemistes. Mis on samas nii hea tunne. Keegi ei ütle sulle ette, kuidas sa igat asja pead tegema. Mulle meeldis, kuidas siia tulles ütles pereema mulle pea esimese asjana, et asjad, mis on minu arust valed, on ka nende arust valed. Ehk siis ei loetud mulle ette nimekirja asju, mida lapsed tohivad või ei tohi teha, vaid usaldati minu arvamust. Ja see on mulle senimaani kinnituseks olnud.
Muidu läheb meil mõnusalt..täna sain jälle kell 7 üles tulla, sest mõlemad vanemad läksid tööle ja nii ma siis kolisingi ülemisele korrusele üle, et kohal olla, kui lapsed ärkavad. Muidu oli meil tore, ainult Julial oli 'hea' tuju ning hakkas päris lihtsalt pisikeste asjade peale nutma. Kui ma midagi ei lubanud päris nii teha kui ta tahtis jne. Aga sellest saime üle, väljas oli tore olla ning isegi lõunauinakule minekuga polnud kummalgi probleemi. Ning Alex, kes tavaliselt võib sinuga tund aega jutustada magamamineku asemel, oli 10 minutiga uinunud.
Mina aga avastasin end jälle Narnia-maadelt. Nimelt õues olles võtsin oma raamatu kaasa, lasin lastel omaette liivakastis aega veeta. Ja nüüd ei saa enam raamatut käest. Kolmandast raamatust on viimased 10 lehekülge lugeda. Täna plaanin igastahes varast voodiminekut, et jõuaks veel lugeda ka:)