Šveitsi reis=)

Tänane sissekanne on selgitamaks, miks mul blogimisse küll nii suur vahe sisse tuli. Vastus on iseenesestmõistetavalt lihtne - nimelt veetsin ma 3 täispikka päeva Šveitsis. Ja ei, see ei olnud reis perega, vaid minu oma tegemine. Nimelt oli Šveitsis, kohakeses nimega Interlaken meil selle aasta EMYC (European Methodist Youth Council) koosolek. Seekord oli siis minu neljas kord sellel koosolekul osaleda. Ning see oli imeline!

Algas kõik sellest, et pühapäeva hommikul kell 10 viidi mind kodust bussi peale, millega põrutasin neli tundi jutti, et jõuda Oslosse. Nii kodune tunne oli, sest alati, kui olen reisile läinud, on samuti põhjust neli tundi bussis veeta, et lennujaama jõuda. No Oslost lennujaama oli veel 40 minta bussisõitu, aga see läks nagu lennates. Õhtul kell 9 olin ma siis Geneva lennujaamas Šveitsis, mis asub selle maa parntusekeelses osas. Igastahes, mulle tuldi autoga järgi ning sõidutati 2,5 tundi, et jõuda meie kohtumispaika, Interlaken'isse. Kuna hullult pime oli, ei näinud ma midagi...ning võisin ainult aimata, kui ilus on Šveitsi loodus. Muidugi oli ka see tore osa, et kui ma lõpuks kohale ja oma tuppa jõudsin, tuli välja, et mu ülejäänud 5 toakaaslast on juba kohal ning magavad. Kuid nii kui ma uksest sisse sain, oli Beth püsti ning küsis, kas ma soovin abi voodi tegemisel. See oli nii naljakas....ma olin alguses sõnatu, siis ütlesin, et oleks tore jah. Ning siis keerasin end magama, sest pikk päev oli seljataga. Siin märkus, et see on senimaani olnud mu ainuke lennureis, kus ma ei pea ajavahega harjuma. Nimelt Norra ja Šveits on samas ajavööndis:)

Hommikul rõdule minnes ootas mind hämmastav vaade...siin on pilt sellest.

Sellise vaatega toas on super olla....eriti, kui päeva jooksul tuleb päike välja ning võid t-särgi väel rõdul istuda, päikese käes peesitada ning lugeda. Ja just seda mina ja Beth esmaspäeva hommikul tegimegi. Pärast lõunasööki läksime natuke suurema grupiga mäkke - nimelt oli teisel pool meie hostelit mägi nimega Harder Klum (1300m), kus tipus oli restoran ning kuhu sai mägirongiga üles minna. Muidugi me seda ka tegime. See oli suurepärane vaade mägedele, mis on näha ülevaloleval pildil ning ka kahele järvele, mis piiravad Interlaken'it kahelt poolt. Mina, Charlotta ning Jenny otsustasime ka kohvikus maha istuda ning nautisime selle ilusa vaate taustal jäätist. Palju enamat ei oska enam tahta! Lõpuks läksime mina, Charlotta ning Jenny aga mäest alla jalgi, selle asemel et rongiga minna. Ja see oli mõnus trenn ning ilus vaade:) Selleks läks meil aega umbs tund ja 10 minutit - ja iga minut oli seda väärt.

Edasi läks meie elu tavapärases rütmis - esmaspäeva õhtul õhtusöök, avateenistus ning tšill meie oma kohvikus pmst öösel 1ni. Õhtu kõrgpunkt oli see, kui nägin Lemmet ning sain hakata eesti keeles rääkima - polnud ma seda selleks hetkes ju 1,5 kuud teinud. Igastahes, alguses oli natuke naljakas, aga lõpuks harjusin ikka ära:D

Teisipäev oli suhteliselt raske, kuid samas tore päev. Hommikul pärast palvust oli kohe esimene plenaaristung, mis õnneks on neist kõige kergem=) Hiljem jagunesime kõik gruppidesse ning jätkasime oma tööd projektigruppides. Meil oli õnn veeta oma aeg ruumis, kus oli ka pinksilaud, nii et alguses kogunemise ajal otsustasid Charlotta ja Mike pisut kätt soojendada. Meie grupil õnnestus oma tööga suht ruttu valmis saada - õhtusöögiks oli meil asjad arutatud ning isegi protokoll meie grupi tööst valmis. Ja selle aja sisse mahtus veel Lisa ja Mike'i lauajalgpallimats, kus Mike muidugi kaotas 2-1, ning peaks mainima, et tema võit tuli alles kolmandas mängus:D

Kolmapäeva hommik oli mõnus unelemine - kuna eelmine öö oli jälle 1ni üleval oldud ning hommikul kell 7 sööma mindud, läksin pärast hommikupalvust magama tagasi, sest meie grupi töö oli ju tehtud:D 11 ajal läksin aga linna peale šoppama - mul oli ju vaja lastele midagi tagasi koju viia:) Leidsin neile väikesed kingitused ning muidugi ostsin ka kohalikku šokolaadi. Šveitsimaa on ju tuntud oma heade šokolaadide poolest ning mina oma šokolaadimaiuse poolest;)Kolmapäeva pärastlõunal algas raske töö - plenaaristungid, kus vaatasime läbi kõigi gruppode protokollid, siis asusime EMYC konstitutsiooni muutmise punktide juurde. See kõik võttis meeletult aega ning pidime oma õhtusöögi pool tundi edasi lükkama, et mitte pärast plenaaristungit jätkata. Usun, et sööma minnes kõigi pead juba huugasid. Õhtusöögiks oli Šveitsi vist kõige traditsioonilisem söök - juustufonduu. Pärast oli meil lõputeenistus, mis oli lihtne, kuid armas ning muidugi sisaldas armulauda. Selleaastased korraldajad olid asja pannud paika nii, et altari juures oli poolringis 12 tooli, mis siis sümboliseerisid 12 apostlit, kellele Jeesus leiba ja veini jagas. Väga armas oli, peaks mainima. Pärast seda tuli hüvastijätt, mis oli piisav segasumma suvila....aga mõnus. Sai öeldud tere veel paarile inimesele, kellega pea sõnagi polnud jõuda vahetada ning teha viimaseid pilte....

Mis muidugi minu puhul nägid enam-vähem välja sellised....siin on esindatud Soome-ugri topmodellid (paremal Charlotta Soomest).

Edasi mindi muidugi 'meie oma kohvikusse', kus rahvas veel juttu ajas, oma lõunasööke ette valmistas ning niisama oli. Ülla-ülla, seekord ei olnudki ma oma toast viimane, kes tagasi läks. Mul õnnestus nimelt minna koos Bethi, Timea ja Alenaga. Ning seekord oli ka see, et ei mindud kohe voodisse, vaid veetsime veel aega mõnusalt juteldes. Muidu oli ikka nii, et kuna ma olin viimane tuppajõudja, siis kõik juba magasid ning ma lihtsalt vahetasin riided ning hiilisin magama.

Neljapäeva hommikul 9 ajal sõitsin koos portugali rahvaga lennujaama (no tglt meid viidi autoga) ning seal kulutasin veel oma viimased 10 franki ning siis istusime ning ajasime piiskopiga juttu. Lõpuks pidin nad sinna ootama jätma, sest kuigi alguses oli meie lendude väljumise vahe ainult 20 minutit, lükkus nende lend veel 50 minutit edasi:S Nii algas tagasitee koju....2,4 tundi lendu, siis 20 minutit rongisõitu Oslosse ning sealt 4 tundi jälle koju:)

Tänasel hommikul sain mõnusa äratuse. Nimelt pärast pikka julguse kogumist tuli Alexander ja koputas kell 8 mu uksele. Unesegaduses tahtsin kõigepealt ta eesti keeles sisse kutsuda, siis inglise ning lõpuks tajusin, et no kohe kuidagi ei tule norra keele 'sisse' mulle meelde. Nii ma siis krapsasin voodist välja ning tegin ukse lahti. Ka Julia oli trepi peal olemas...julgustuseks vennale ning mõlema julgustus omakorda oli emme. Kutsusin nad tuppa ning andsin neile kingitused...ja läinud nad olidki. Muidugi oma uute Play-doh'dega ülesse mängima:D Pärast viisin nad lasteaeda ning sain siis ise niisama aega veeta. Tänane päev on olnud suht rahulik - 4ni vaikus, siis tuli Alex koju lasteaiast ning Julia ärkas üles, veetsime aega mängides ning kuigi kui emme-issi ära käisid, tekkis lastel tüli mänguasja pärast, oli kõik pärast ikkagi ilus. Ja saime nad suht kiirelt ja valutult ka voodisse:)

Kokkuvõte minu peaaegu et nädalast - mõnus on käia ja kohtuda sõpradega üle Euroopa, saada vaheldust igapäevaelust. Ja samas on jälle nii mõnus tulla tagasi, kui sind oodatakse:)
Soovitus: kui keegi planeerib puhkust või lihtsalt reisi välismaale, soovitan soojalt minna Šveitsi ning kohe kindlasti Interlaken'isse, mis on minu arust maailma ilusaim koht üldse. Ise tahan kindlasti sinna tagasi minna, hea oleks kui mäele lauatama:D