Raskused, unistused, muutused

Need on kolm märksõna, mis kirjeldavad kõige paremini vist minu igapäevaelu siin.
Raske on küll - siis, kui sa hommikul kell 10 juba tõded, et saab olema pikk päev, sest lastel pole sellel päeval lasteaeda ning sa näed, et nad pole parimas tujus; siis, kui hommikul on vaja nad lasteaeda minekuks valmis saada, aga nad ei mõtlegi kaasa aidata, vaid ainult jonnivad ning sina hingad aeg-ajalt rahulikult välja, et oma närvi säilitada; siis, kui tahad emmet-issit ühel hommikul säästa ning üritad lapsed ise lasteaeda saada ning küsimusele, kus emme on, vastad, et magab ja siis otsustab üks lastest, et parim viis mind ignoreerida on otse vanemate magamistuppa minna ning nad üles äratada; siis, kui pead järjekordselt laste pärast millesti heast loobuma....need on need hetked, kus ma tunnen, et ma ei jõua. Ei jõua kogu aeg kuulata seda jonni, mis tundub neil tihti nii kergelt tulevat. Ei jõua alati ennast tagaplaanile panna. Ei jõua, ei jõua, ei jõua.
Unistus on see, et mul oleks siin auto ning saaksin iseseisvalt liikuda. Kuid kardan, et selleks see jääbki - unistuseks. Vahepeal käis peast läbi mõte, et võiks pärast jõule võtta oma auto ning sellega siia sõita läbi Rootsi. Aga hetkel, kui lennupileteid ostsin, ei tulnud see mõte enam meelde. Ja ega ma ei teagi, kas see on ikka parim mõte. Lihtsalt nii hea oleks mitte sõltuda bussidest, mis siin pealegi väga halvasti liiguvad:( Ei oleks iial uskunud, et ma seda ütlen, aga ma tõesti igatsen oma autot=)
Muutusi on minus küll märgata. Täna hommikul imestasin isegi, et millega ma küll tegelen. Lihtsalt nii normaalne tundub pärast laste lasteaeda viimist või magamapanekut hakata kuiva pesu kokku voltima või pesumasinas ootavat pestue pesu laiali riputada. Samuti on normaalne puhtad nõud nõudepesumasinast välja võtta ning mustad asemele laadida. Tunduvad igapäevased asjad? Mitte mulle, kes ma kolme ülikooliaasta jooksul ei pesnud kordagi oma pesu ega pesnud nõusid rohkem kui mu enda omad. Ning sedagi kolm-neli päeva nädalas ning vahepeal oli päevi, kus ma terve päeva jooksul ei kasutanudki nõusid rohkem kui ntx nuga ja tass. Tudub aina enam ja enam, et see elu siin tõesti mõjub mulle:)