Isetegemisi:)

Viimased kaks päeva on läinud päris loominguliselt:)Panen kiirelt üles paar pilti, mis me siis siin vahepeal valmis oleme saanud.
Minu esimene kõrvitsalõikamine, mis pole just väga paha, võin ma ise öelda. Muidugi pidin tegema täpselt samasuguse näo lõikama, kui on meie kõrvitsakaunistustel.

Pereema loomingulisus koogi tegemisel tänaseks päevaks:) Koogi viisime lasteaeda, et lastel oleks tore Halloween. Hiljem mõtlesime, et ei tea kas saaks tüki tagasi küsida, et teada, kuidas kook üldse maitses:P

Ja siin on minu tänase päeva saavutus...värvisime pereemaga lillepotte, et siis sinna sisse linnusööt panna:) Usun, et päris ilus näeb välja, kui need välja riputame.

Esimene lumi!!!!!!

Need hüüumärgid peaksid andma idee sellest, KUI õnnelik ja rõõmus ma selle uudise üle olin. Rõõmus üllatus tabas meid siis, kui hakkasime lapsi lasteaeda viima..algas see paari üksiku helbega, kui lapsi autosse laadisime. Kui lasteaeda jõudsime, jooksid suuremad lapsed juba riideid selga panema ning välja hullama. No sellist rõõmu esimesest lumest pole ma ammu näinud...peab ikka laste ligi hoidma, siis näeb seda ehk veelgi:)
Igastahes...tulin mina tagasi koju ning toimetasin vaikselt..ja siis avastasin välja vaadates, et paksu laia lund tuleb. Samas aga olin lubanud endale, et koristan täna ülemisel korrusel...mida siis teha? Minna välja esimest lund nautima või oma lubadusest kinni hoida? Tark nagu ma olen, leidsin kestee. Koristasin paar tuba ära, siis käisin pool tunnikest õues lume käes...mida ma lihtsalt nautisin, ning siis tulin tagasi koristama. Ja tark tegu see oli, sest suht pärast minu tuppajõudmist lumesadu lõppes. Hiljem sadas veel lund, aga mitte väga palju.
Siin üks ilus pilt meie ilusast tänasest ilmast:)
Ning siin vaade sellest, kui 'selge' meil ilm täna oli....
Meil on õue pandud ka linnumaja üles, ning kui alguses oli seal paar lindu, kes käisid nokitsemas, siis nüüd on meil linnud kogu aeg maja ü,ber tiirlemas. Lastel on igastahes fun. Ja täna hommikul, kui läksime välja, et lasteaeda minna, kästi mul tasa olla, sest muidu hirmutan bi-bip'id eemale:)
Ma vaatlesin ka neid lumesajus...mingi 15-20 oli neid ringi lendlemas. Ja oma fotograafiaoskusetga sain kuskil 6 neid korraga pildile. Pole paha:)

Tahtsin eile juba blogida ning oma päevast ilusa ülevaate anda, aga plaanid läksid pisut teisiti. Samas tundub, et olen viimasel ajal ainult negatiivseid asju oma elust siin leidnud, mis ei ole aga üldse aus, sest tegelikult on asjad päris head.
Niisiis...lastega seoses on positiivset nii mõndagi. Need võivad tunduda pisikesed asjad, aga minu päeva teevad nad kohe paremaks. See, kuidas Alex on saanud tagasi oma kombe hommikul lasteaeda minnes Julia vankrist kinni hoida, nii et mu kannatlikkust ei panda kolm korda nädalas hommikul vara proovile. Või see, et kui meil oli Juliaga raskusi hommmikul lasteaeda minekuga pärast mu Sveitsist tulekut, siis nüüd on jälle lasteaeda jäämine probleemitu....paneb ikka rõõmust hüppama küll! Ning kohe palju parem tuju on pärast koju minna:)
Ning see, et olen ise end pisut käsile võtnud. Tundsin pärast pühapäeva, et ma pean ikka ennast natuke liigutama rohkem kui ma seda seni olen teinud. Niisiis...läksin eile päeval maja taha metsa kondama, sest seal on jooksurajad. Ning natukese aja pärast tundsin, et kuigi olen haige, tõmbab kohe nii jooksma. Ja natuke ma siis vaikselt sörkisin seal, kuni hakkasid vastu tulema suured mudahunnikud ning veeloigud...mina aga müttasin vaikselt edasi...mõnus oli!
Teine asi, millega end käsile üritan võtta, on söömine. Mida ma ikkagi söön ja palju. Ei ole just eriti kasulik iga õgtu voodis sokolaadi süüa....nii ma siis olen üritanud puuvilju süüa või üldse söömist voodis vältida. No see vältimine ei tule väga hästi välja, aga õnneks leian vaikselt teisi valikuid:) Täiesti üritan loobuda kokast ja krõpsudest..mis pole aga lihtne, kui kokapudel on kogu aeg külmikus või krõpsud kappides ja laua peal laiali....
Tervis on ka täitsa hea....eile toppisin end umbes sadat erinevat asja täis....kreemid, tabletid, C-vitamiin, tee....ja õhtuks oli kurguvalu lihtsalt mingi hetk kadunud:) Nüüd on vaikne nohu järel ning natuke kurgukuivust, sest ma ei saa ju nina kaudu eriti hingata:(
Tänast päeva ma natuke kartsin....terve pikk päev lastega. AGa polnudki nii hull....emme tegeles lastega mingi hetk ja siis läksid nad issiga välja...siis sõime ning oli aeg magama minna....ja pärast seda tulid vanaema-vanaisa ning minust ei tehtud enam väljagi...ning siis oligi juba aeg minna keelekursustele....
Täna õhtul oli hästi armas. Tavaliselt panevad emme-issi lapsed voodisse, aga täna aitasin ma emmet. Nimelt olin koos siis temaga toas, kui lapsed voodisse läksid. Ja nii armas oli kuidas nii Alex kui Julia siis mulle nimepidi head ööd soovisid. Mu süda kohe sulas...:) Muidu on ikka nii, et hea, kui nad käskimise peale 'Gud natt' soovivad:P
Ilus on see elu siin!

Spordi-teenistus

No ma ei tea, kas täpselt nii nad kirikus seda nimetasid (nimelt mu norra keel ei ole veel NII tasemel), aga igastahes minu jaoks ta täpselt see oli. Mõte oli selles, et teenistus ei toimunud mitte tavapäraselt kirikus, vaid hoopis ühe kooli võimlas. Ning muidugi oli teenistuse põhiosa spordi harrastamine. Pastor pidas alguses lühikese jutluse, ning millest muust sellisel päeval rääkida kui sellest, et Paulus võrdles meie elu võidujooksuga.
Igastahes, pärast seda jagati inimesed viide gruppi ning meil oli pisike sissejuhatus, kus iga grupp pidi ise sooja tegema ning siis oli pisike võistlus gruppide vahel. Meie olime eelviimased....not too bad. Ning siis sai iga inimene ise valida, mida teha tahtis. Valida oli korvpalli, jalgpalli, sulgpalli ning võimlemise vahel. Kuna ma olin enne tiba sulgpalli mänginud, valisin selle. Päris hea oli. Ainuke asi oli, et me ei löönud palli niisama kahe inimese vahel, vaid mängisime paarides ning reeglitega. Muidu ei olnud hullu, aga ntx servimise järjekorrast ei saanud ma sottigi aru:D Peaks vist need reeglid igaks elujuhtumiks ette võtma ja neist üritama sotti saada. Aga lõbus oli! Kaks esimest mängu koos oma paarilisega võitsime, siis kaotasime:( Ning edasi läks rohkem tsillimisena.
Pärast, kui ametlik lõpp oli asjale tehtud, vaatasin veel natuke ringi, rääkisin paari tuttavaga ning sõlmisin uusi sõprusi:) Avastasin paar minuvanust neiut, kellest kaks ka tglt seda päeva läbi viisid, ning ajasime natuke juttu. Hästi julgustav oli kuulda, kuidas kolm neist tegelikult õpivad/töötavad Oslos, kuid käivad ikkagi suht tihti oma kodukogudusse. See mulle meeldib. Oslo on ju siit minu juurest sama kaugel kui Tallinn Võrust - 4 tunni bussisõidu kaugusel. Igastahes, mõtlesime, et peaks vahepeal kokku saama nädalavahetusel või nii ja midagi koos tegema. Eks sellest, kui midagi toimub, kuulete edaspidi:)
Päeva halvem osa on see, et poole viie ajal läksin magama, sest olen ikka veel haiglane, ning kui ma pärast seitset üles tulin, oli hääl pool-läinud. Nii et ega enesetunne hetkel väga kiita ei ole:( Olen päris mitu imemistabletti sisse söönud ning üritan välja mõelda, mida veel teha, et enesetunne paraneks. Hetkel silmad ka valutavad..olen ju ikkagi kaks tundi nüüd jutti üleval olnud...nii et plaanin suht kohe voodisse minna. Kõik on teretulnud minu tervise pärast palvetama, et ma ruttu-ruttu terveks saaks. Homme pean kell 7 üles ka tulema:S, sest mõlemad vanemad tööl ning pean lapsed lasteaeda viima.
Kuulmiseni senikaua!

Haiguse tähe all....

Täpselt nii on need viimased kaks päeva läinud. Võin öelda ainult, et õnneks on need päevad möödunud haiguse tähe all ainult minul, mitte lastel ega muul perel. Ja täiega loodan ka, et ma ei nakata seekord kedagi, nagu siis, kui ma siia tulin. Igastahes...õnneks ei ole haigus kõige hullem. Algas natukese kurguvalu ja nohuga, nüüd on nohu suurem, aga kurguvalu on pmst olematu. No usun, et seda ka natuke tänu sellele, et ma hakkasin eile kohe varmalt C-vitamiini sisse jooma/sööma ning teed jooma. Oi kuidas mulle ikka meeldib tee!:P
Tänast päeva kartsin kõige rohkem, sest pidin lastega päris palju koos olema. Kartsin just, et ehk jäävad ka haigeks. Aga õnneks viis issi nad paariks tunniks hommikupoole ka õue ning hetkeseisuga ei ole kummalgi midagi viga. Usun, et ei saa ka olema.
Muidu on päevad vaikselt möödunud. Vahepeal tundub, et aeg nii venib, siis jälle avastad, et oi, ongi juba laupäeva õhtu. Midagi väga erilist me vahepeal teinud ei ole. Niipalju, et korjasime eelmine nädal Alexiga lehti, mille panin oma raamatute vahele kuivama ning neljapäeval otsisin need välja ning liimisime ja joonistasime metsa nii Julia kui Alex'iga. Täitsa lahedad pildid tulid.
Edasiminekut on niipalju, et kui varem Julia joonistas niisama suvaliselt, siis nüüd on ka tema hakanud rohkem huvi tundma värvimise vastu. Vahepeal tuleb tal see juba enam-vähem välja. No ikka üle joone läheb tugevalt, aga on näha, et neiu on püüdnud. Teinekord aga võtabki suure kaarega ning auto, mis seal all värvimiseks on, saab tugevalt sama värvi ümbruse ka endale:) Täna üritasin teda natuke aidata, aga ta ikka tahtis rohkem joone peal värvida, mitte sees. Eks jätkame pingutusi:)
Alex joonistab aga aina ja aina ilusaid pilte. Emme-issi ostsid selle nädala algul pisikesed plastmassist kujud, millel saab siis loomade piirjooned joonistada ning siis värvida. Alex veel õpib nende tugevalt kinnihoidmist, et tuleks äratuntav loom, aga asi ei ole halb. Lihtsamate loomadega saab ta juba hakkama. Ning eriti meeldib talle, kui ma talle terve posu mereloomi ette teen ning neid ta siis muudkui värvib:)
Täna käisime õhtupoole emmel ka töö juures külas. Saime pisut süüa (ta nimelt töötab kohvikus) ning käisime ka soppamas. Ikka toidukraami. Armas oli aga see, et enne minekut andis pereisa mulle 200 NOK'i, et saaksin endale mingeid maiustusi ja asju osta, kui tahan. No ma ei kasutanud veel seda raha, aga küll ma jõuan. Teisipäevaõhtuti keelekursustelt tulles külastan ikka toidupoodi, et sealt endale midagi osta. Nüüd võin seda vähemalt süümevabalt teha:P
Kuidas aga teil on läinud? Andke aga teada, ootan huviga uudiseid oma sõpradelt:)
Kallid

Raskused, unistused, muutused

Need on kolm märksõna, mis kirjeldavad kõige paremini vist minu igapäevaelu siin.
Raske on küll - siis, kui sa hommikul kell 10 juba tõded, et saab olema pikk päev, sest lastel pole sellel päeval lasteaeda ning sa näed, et nad pole parimas tujus; siis, kui hommikul on vaja nad lasteaeda minekuks valmis saada, aga nad ei mõtlegi kaasa aidata, vaid ainult jonnivad ning sina hingad aeg-ajalt rahulikult välja, et oma närvi säilitada; siis, kui tahad emmet-issit ühel hommikul säästa ning üritad lapsed ise lasteaeda saada ning küsimusele, kus emme on, vastad, et magab ja siis otsustab üks lastest, et parim viis mind ignoreerida on otse vanemate magamistuppa minna ning nad üles äratada; siis, kui pead järjekordselt laste pärast millesti heast loobuma....need on need hetked, kus ma tunnen, et ma ei jõua. Ei jõua kogu aeg kuulata seda jonni, mis tundub neil tihti nii kergelt tulevat. Ei jõua alati ennast tagaplaanile panna. Ei jõua, ei jõua, ei jõua.
Unistus on see, et mul oleks siin auto ning saaksin iseseisvalt liikuda. Kuid kardan, et selleks see jääbki - unistuseks. Vahepeal käis peast läbi mõte, et võiks pärast jõule võtta oma auto ning sellega siia sõita läbi Rootsi. Aga hetkel, kui lennupileteid ostsin, ei tulnud see mõte enam meelde. Ja ega ma ei teagi, kas see on ikka parim mõte. Lihtsalt nii hea oleks mitte sõltuda bussidest, mis siin pealegi väga halvasti liiguvad:( Ei oleks iial uskunud, et ma seda ütlen, aga ma tõesti igatsen oma autot=)
Muutusi on minus küll märgata. Täna hommikul imestasin isegi, et millega ma küll tegelen. Lihtsalt nii normaalne tundub pärast laste lasteaeda viimist või magamapanekut hakata kuiva pesu kokku voltima või pesumasinas ootavat pestue pesu laiali riputada. Samuti on normaalne puhtad nõud nõudepesumasinast välja võtta ning mustad asemele laadida. Tunduvad igapäevased asjad? Mitte mulle, kes ma kolme ülikooliaasta jooksul ei pesnud kordagi oma pesu ega pesnud nõusid rohkem kui mu enda omad. Ning sedagi kolm-neli päeva nädalas ning vahepeal oli päevi, kus ma terve päeva jooksul ei kasutanudki nõusid rohkem kui ntx nuga ja tass. Tudub aina enam ja enam, et see elu siin tõesti mõjub mulle:)

Mõnus nädalavahetus

Seekordne nädalavahetus oli tõesti tore. Nimelt otsustasin, et aitab ainult kodus istumisest....nii siis võtsingi ette ning kutsusin Rebecca oma keelekursuselt laupäeval kolme ajal linna. Niisiis ajasin end majast välja ning käisime kahekesi poodides, kust ma muide leidsin endale saja krooni eest teksad. Ma lihtsalt armastan siinseid pidevaid soodukaid, mida poodidest leida võib:P Kuigi Norra on kallis maa, saab siin päris odavalt elatud, kui natukene pingutada=) Pärast seda läksime kohvikusse sööma, sest olime mõlemad näljased ning istusime seal pea kaks tundi ja ajasime juttu. See oli esimene kord minu jaoks niimoodi lihtsalt kellegagi välja minna ning suhelda. Hästi mõnus oli, ning õppisime Rebeccaga üksteist natuke rohkem tundma. Ta on nimelt Põhja-Iirimaalt pärit, õpib muidu Sotimaal ülikoolis ning hetkel veedab oma aastat siin Norras oma uurimusprojekti kallal töötades. Igastahes tegime plaane, et peaksime mõni nädalavahetus minema ümberkaudu ringi vaatama natuke rohkem ja tutvuma sellega, kus me elame. Muidu elame siin terve aasta, aga lõpuks ei tea midagi muud kui seda, mis poed linna peal olemas on:P
(Siin ka pilt kogudusest)
Täna, pühapäeval, jõudsin hommikul kirikusse ka. Täna oli jälle koor laulmas ning see oli lihtsalt nii vinge. Ning külalispastor oli ka. Ta jutlustas. Ja kuigi järjekordselt polnud mul tõlget, ma eriti ei muretsenud. Nii mõnus on lihtsalt istuda kirikupingis ja nautida seda õhkkonda. No natuke sain ikka aru ka, ning kui kirjakohti loeti, siis sain neid järgida oma eestikeelsest piiblist. Aga kõige toredam on võõras keeles laulda. No oskan enam-vähem norra keelt juba lugeda, nii et selle taha asi enam ei jää. Ja aru saan mingi 30% sõnadest võib-olla....kuid kokkuvõttes suudan tihti mõttes teadaolevate sõnade kaudu aru...see on hea ju. Mõtlesin just täna kirikus, et tegelikult on nii hea, et ma kirikus saan käia, sest tänu sellele mu norra keel areneb valdkonnas, milles muidu ma eriti midagi ei õpiks ju. Vähemalt saan siis niipalju oma sõnavara ise laiendada. Ning kuna mul on ka norrakeelne Uus Testament, saan ka niimoodi oma sõnavara vaikselt laiendada. Kirikus käisime juures on veel see hea asi, et saan uusi sõpru ning tuttavaid. Täna tutvusin ühe järjekordse noore perega (keda selles kirikus on päris palju), kelle isa käis kunagi siin koolis, mis on meie majast 500m. Neil on kaks armsat last, 1,5 ja 4,5 aastased poisid. Igastahes, hästi mõnus on suhelda erinevate inimestega. See on see, mida ma olen igatsenud siin olles.
Tahan kindlasti ka järgmine pühapäev minna...nimelt on neil spordi-teenistus, mis leiab aset mingi kooli spordihallis. Väga põnev tundub! Pean oma spordiriided välja otsima:P Kuigi ma hetkel ei tea veel, kuidas sinna saada, lubati minu eest hoolitseda. Nimelt üks naine, kellega ma eelmine kord kirikus olles rääkisin, võttis mu telefoninumbri ning lubas minuga ühendust võtta, et kuidas ma sinna kohale saaks. Nii armas!