Kodutunne

Täna hommikul hakkasin mõtlema, et kuidas ma olen end siin koduselt hakanud tundma. Naljakas, et see on võtnud pmst kaks kuud aega, et end nagu kodus tunda. Aga selle eest on see tunne hea:) Enam ei käi mu peas kogu aeg mõtted ringi, et kas ma seda võin teha või seda või mida öeldakse, kui ma seda tean. Kuidagi rahulik ja vaikne on peas:D Ning närvid on palju rahulikumad. Varem oli nii, et kui ntx ma ei lubanud Julial midagi teha ning ta oma tavapärasel kombel nutma hakkas ning emme juurde läks, kartsin, et mis mulle nüüd öeldakse. Et mis ma jälle lapsele tegin või nii? Samas aga ei ole mulle senimaani keegi midagi ette heitnud minu tegemistes. Mis on samas nii hea tunne. Keegi ei ütle sulle ette, kuidas sa igat asja pead tegema. Mulle meeldis, kuidas siia tulles ütles pereema mulle pea esimese asjana, et asjad, mis on minu arust valed, on ka nende arust valed. Ehk siis ei loetud mulle ette nimekirja asju, mida lapsed tohivad või ei tohi teha, vaid usaldati minu arvamust. Ja see on mulle senimaani kinnituseks olnud.
Muidu läheb meil mõnusalt..täna sain jälle kell 7 üles tulla, sest mõlemad vanemad läksid tööle ja nii ma siis kolisingi ülemisele korrusele üle, et kohal olla, kui lapsed ärkavad. Muidu oli meil tore, ainult Julial oli 'hea' tuju ning hakkas päris lihtsalt pisikeste asjade peale nutma. Kui ma midagi ei lubanud päris nii teha kui ta tahtis jne. Aga sellest saime üle, väljas oli tore olla ning isegi lõunauinakule minekuga polnud kummalgi probleemi. Ning Alex, kes tavaliselt võib sinuga tund aega jutustada magamamineku asemel, oli 10 minutiga uinunud.
Mina aga avastasin end jälle Narnia-maadelt. Nimelt õues olles võtsin oma raamatu kaasa, lasin lastel omaette liivakastis aega veeta. Ja nüüd ei saa enam raamatut käest. Kolmandast raamatust on viimased 10 lehekülge lugeda. Täna plaanin igastahes varast voodiminekut, et jõuaks veel lugeda ka:)

Järjekordne paus.....
Mulle aga meeldis selle pausi põhjus - nimelt tõlkisin oma täditütrele natuke. Naljakas, kuidas ma ülikoolis seminarides lõpuks nii ära tüdisin sellest tööst ning olin kindel, et ma ei tee seda kunagi elatiseks. No selle elatise koha pealt on mul loodetavasti õigus. Aga väga hea vaheldus oli see töö küll. Mõtlesin enne siiatulekut, et oi kui hea, ma ei pea õppima, eksameid tegema, esseesid kirjutama jne, aga nüüd, kui olen siin kaks kuud veetnud, tunnen, kuidas mu aju tahab tegevust. Ning seda ma ka sain. Alguses oli raske laste kõrvalt seda teha. Sain ainult õhtul pärast üheksat või siis nende lõunase uinaku ajal seda teha. Aga kokkuvõttes oli mõnus...lapsed läksid voodisse, vaikus majas ning sain vaikselt arvuti taga nokitseda ja mõelda. Isegi kuidagi rahustav või nii:)
Muidu on see nädal mõnusalt läinud. Neljapäeval hakkas tekkima surnud punkt, sest olin pea nädal aega lastega olnud ning kuna Sveitsist tulles jäi vaba nädalavahetus vahele, oli see neljapäevaks olnud nagu üks pikk nädal. Aga õnneks käisime vanavanematel külas ning lapsed ise oli neljapäeval-reedel väga armsad ja sõbralikud. Ainuke tagasilöök oli Julia lasteaeda minekuga. Enne Sveitsi minekut ei olnud tal sellega juba mitu nädalat enam probleeme. Ta jõudis vaevalt ära oodata, mil ma talle sussid jalga sain ning läinud ta oligi. Tagasi jõudes on ta aga rohkem põdema hakanud. Emme naeris, et eks ta hellitas ta ära teda ise lasteaeda viies. Nimelt oli Julia mõlemal korral nutnud ning ei tahtnud, et emme ära läheks. Ja kuigi Julia minuga varem ei nutnud, oli ta ikkagi natuke vaiksem ning vajas natuke veenmist, enne kui sisse läks. Reedel aga hakkas nutma. Üritasin siis karm olla, nunnutasin teda natuke ning siis andsin kasvatajatele üle. Polnud midagi teha....
Nädalavahetus on olnud mõnus. Suht lastevaba. Pere läks laupäeval 12 vanavanemate juurde, kus lapsed öö veetsid ning täna jõudsid nad alles kell 18 tagasi. Nii et olen niisama olnud, tõlketööd teinud, netis surfanud, Sõpru ja Grey Anatoomiat vaadanud. Väga hea. Usun, et olen uueks nädalaks valmis.
Ilm meil siin nata sakib, nimelt udutab tihti, aga sügis on meil täies hoos. Nii ilus on köögiaknast vaadata, kuidas mäenõlv on täis kollaseid-punaseid-rohelisi puid. Kõige ilusam sügisvaade üldse minu arust.


Mõte: Sveitsis olles tundsin üks õhtu ülistuse ajal, kuidas Jumal minuga räägib. Ta nimelt näitas mulle, et olen olnud üks parajalt tänamatu neiu. Läbi aastate, mil mu isa on joonud, olen palunud, et ta suudaks sellest loobuda. Ja nüüd, kus ta umbes aasta aega on olnud kaine, ei suutnud ma kodus olles seda ikka veel hinnata. Nagu tahaks ma, et ta korvaks kuidagi need eelnevad rasked aastad või midagi. Kuid sain aru, et peaksin olema tänulik selle eest, et mu isa on suutnud selle jubeda sõltuvuse seljataha jätta. Ja seda ma kavatsen ka teha. Miks peaksin jätkama mingit vimma oma elus, kui selleks pole enam põhjust? Palju lihtsam on ju see seljataha jätta ning nautida elu!

Pisike ajaviide:)

Cor blimey, I taste like Tea. I am a subtle flavour, quiet and polite, gentle, almost ambient. My presence in crowds will often go unnoticed. Best not to spill me on your clothes though, I can leave a nasty stain. If I wouldn't be tea, I would be Vanilla. What Flavour Are You?

Seekord lühidalt

Viimased kaks päeva on olnud toredad. Eile käisime pereemaga järjekordselt šoppamas (viide laupäevale:P) ning nüüd sain endale jõulukaartide materjale ning isegi ühe jõulukingi. Nimelt õpin perelt varakult kinkide ostmist, et detsembris mitte rahahädas olla:P

Täna hommikupoole käisin Alex'iga 'kalal' - mis tähendas seda, et pakkisime end hästi soojalt sisse, sest kella 10 ajal oli meil ainult 4 kraadi sooja (isegi praegu, õhtul kell 10, on meil õues pea 10kraadi sooja) ning läksime järve äärde, mis on siit 500 m ning üritasime kalu püüda. Alex võrguga ja mina pisikese õngega - kuid kahjuks tulutult. Lõpuks koristasime hoopis järve lehtedest:P Ning tagasiteel korjasime kollaseid puulehti, et siis nendele hiljem joonistada.

Lõpuks ometi vastab norra keele kursus mu ootusele - nimelt õppisime täna palju-palju uusi asju. Ja et näidata, et mina pole ainuke, kes varem tundis, et aeglaselt edasi läheme, siis pean ära mainima, et täna, kui pärast tundi asju kokku panime, siis Serbia tüdruk minu kõrval ohkas ka rõõmsalt, et lõpuks me õpime ka midagi:D Nüüd pean aga hakkama seda kõike, mis me õpime, kuidagi igapäevaellu rakendama, et harjutada suulist osa mu õppetööst:P Ja veel üks tore fakt - jõudsime kolmanda peatüki juurde õpikus ning seal on juttu perekonnast, kus pereema nimi on Grete=) Nii et kõigil oli väga tore tunnis täna:P

Peaaegu täiuslik pühapäev

Miks ei ole siis tänane pühapäev täiuslik? Nimelt nüüd, kui sain pereisa end hommikul autoga kirikusse viima, selgus kohapeal, et tänane teenistus algab alles kell 16.00. Mina ei kontrollinud ju seda oma ajakavast, sest ikka ja alati eeldad, et teenistus on samal ajal. Nii siis sõitsimegi sama targalt koju tagasi, ainuke boonus see, et pereisa sai auto teepeal ära tankida. Ning õhtul kirikusse minek ei tulnud kuidagi välja, sest pere oli ära, mis tähendas, et keegi ei saa mulle küüti pakkuda ning meie bussiliikluse puhul oleksin pidanud üle tunni ajas linnas ootama, kui ükski pood ega midagi lahti pole.
Miks on küll nii, et kui lapsed on eraldi, on nende mõlemaga nii mõnus ja rahulik olla, aga kui sa nad kokku lased, võid ainult sekundeid lugeda, mil üks või mõlemad neist karjuma hakkavad? Usun, et see on müsteerium, millele ei leitagi vastust. Aga meie tänase päeva vastus on vist see, et lastel jõi lõunauinak magamata. Sellegipoolest oli nendega täitsa tore. Saime Alexiga igasugu meritähti, kalu ja maja voolida ning õhtupoole saime kolmekesi suurel emme-issi voodil lebades nautida vaikset muusikat ning liblikaid laes.

Võti oli muidugi mänguasi, mis on tegelikult mõeldud väikelaste voodi kohale, kuid mis meie majas veel alles. Nii siis emme otsiski selle välja ja pani oma voodi külge ning meie lebasime seal mõnusalt ning lihtsalt olime. Nii hea oli olla....mul tuli isegi pisar silma, kui tore võib koos lastega lihtsalt niisama olla. Tunnen, et need lapsed on mulle juba väga-väga südamesse pugenud. Mõtlen juba hirmuga, mis aasta pärast saab, kui pean ära minema. Kuid samas usun, et on hea, et olen seda nii varakult taibanud, sest nüüd saan teadlikult nendega olemist nautida=)

Täna oli ka see päev, kus Grete tegi kohe täitsa ise endale söögi valmis. Nimelt asi selles, et pere läks isaemale külla sööma ning mina käin koju. Nii ma siis pidingi endale midagi korralikku süüa leidma. Panin kartulid ja kalapulgad ahju ning nad olid pea valmis, kui meil elekter ära läks. Nimelt on meil siin paras tuul juba eile õhtust, sest ka öösel kadus meil elekter vahepeal ära. Nii ma siis mõtlesin, et ei tea mis edasi saab. Õnneks oli ahi soe ning lasin toidul seni seista seal, kuni valmis sai. Nii siis möödus minu lõuna/õhtusöök tugitoolis head toitu süües ning Narnia lugusid lugedes=) Järjekordselt on tunne, et minust võib veel asja saada ning pärast siinveedetud aastat oskan enda eest juba hoolitseda:D

Aga nüüd voodisse lugema, sest lapsed on mind nii ära väsitanud, et muud enam ei tahagi teha täna.

Päev küpsetamise tähe all

Täna oli mõnus päev. Sain parasjagu hommikul magada ning siis olime lastega köögis Play-doh'ga mängimas. Mingi hetk tuli Alexile pähe mõte, et ta tahab, et emme vooliks talle jäätise. Mida emme siis ka tegi...ikka sellise korraliku, koonusekujulise vahvli ning nelja jäätisepalliga. Muidugi tahtis kohe ka Julia samasugust, mille emme ka tegi. Kuid ega sellega asi piirdunud. Emme oli piisavalt kaval, et asi mulle üle delegeerida, mis tähendas, et ma tegin kõigest olemasolevast materjalist jäätiseid. Mõlemad lapsed said kolm jäätist ning olid eluga päris rahul.

Siis aga saatsime nad issiga välja. Ilm oli ilus ning päike paistis - miks mitte minna välja? Kui lapsed olid läinud, mõtlesime, et peaks midagi ette võtma. Eile poest toodud koogiretseptide buklett viis meid küpsetamise mõtetele, mida me ka tegime. Otsisime kapist välja šokolaaditükkidega kuklite materjali, mis siinmaal tähendab, et jahu sisse olid juba šokolaaditükid ja pea kõik muu vajalik sisse segatud, meie pidime lisama ainult vett ja kuivpärmi. Siis tegime pallikesed valmis, lasime seista ning panime ahju. Selle ajaga, kui mina Alexit magama üritasin saada, olid kuklid valmis ja oi kui hea oli enda tehtud sooje kukleid süüa:)

Kui lapsed said voodisse ning kuklid söödud, otsustasime pereemaga poodidesse minna. Jätsime isa lapsi valvama ning läinud me olimegi. Käisime paaris poes ning lõpuks leidsime poe, kust saab osta poolvalmis kaarte - no need igasugu kaunistused ja kaarditoorikud on kaasas. Ning samuti oli seal igasuguseid scrapbook'i asju. Hullult põnev oli kohe meil mõlemal:) Igastahes, meil läks seal no vähemalt pool tundi, et endale lõpuks asjad välja valida. Mina sain igastahes sõbrapäevaks juba paari kaardi jaoks materjali ning oma plaanitava reisiscrapbook'i jaoks lisamaterjali. Nimelt olen juba pikemat aega plaaninud enda kõik reisid kirja panna, et oleks, mida meenutada. Materjali reisidelt on mul kodus päris palju, peab ainult ette võtma ja koostama hakkama algusest. Igastahes, paar tundi pärast kodust lahkumist leidsime, et on viimane aeg naasta.

Õhtupoole kodus olles tuli mõte, et võiks õhtuks pitsat süüa. Ja seekord mitte lihtsalt midagi üles soojendada, vaid ise teha pitsa. Mõeldud, tehtud. Eriti lihtne on mõtet teostada juhul, kui sul on kapis jahu, millele lisad vett ja pitsapõhi on valmis. Nii me siis ka tegime. Mina sain sama päeva jooksul teist korda käed tainaseks teha ning pereema lõikus juustu-vorsti-sinki. Lapsed muidugi olid ka abis, nemad aitasid materjalid pitsapõhjale laiali laotada. Ja nii me poole tunni pärast pitsat sõimegi:)

See pilt pole küll meie pitsast, kuid illustratsiooniks on hea=)

Igastahes, pärast pitsasöömist oligi juba enam-vähem aeg lastel magama minna. See oli rõõmuaeg meile, täiskasvanutele, kuid lastele see eriti ei meeldi...ma ei saa küll aru miks?

Mina aga lähen nüüd oma Narnia lugude keskele. Nimelt ostsin neljapäeval Oslo lennujaamast Narnia lood, kus kõik seitse raamatut üheskoos. Ja ma pean mainima, et neljapäeval jõudsin esimese raamatu ka juba läbi lugeda. Ja hetkel on käsil teine raamat - Lõvi, nõid ja riidekapp.

Šveitsi reis=)

Tänane sissekanne on selgitamaks, miks mul blogimisse küll nii suur vahe sisse tuli. Vastus on iseenesestmõistetavalt lihtne - nimelt veetsin ma 3 täispikka päeva Šveitsis. Ja ei, see ei olnud reis perega, vaid minu oma tegemine. Nimelt oli Šveitsis, kohakeses nimega Interlaken meil selle aasta EMYC (European Methodist Youth Council) koosolek. Seekord oli siis minu neljas kord sellel koosolekul osaleda. Ning see oli imeline!

Algas kõik sellest, et pühapäeva hommikul kell 10 viidi mind kodust bussi peale, millega põrutasin neli tundi jutti, et jõuda Oslosse. Nii kodune tunne oli, sest alati, kui olen reisile läinud, on samuti põhjust neli tundi bussis veeta, et lennujaama jõuda. No Oslost lennujaama oli veel 40 minta bussisõitu, aga see läks nagu lennates. Õhtul kell 9 olin ma siis Geneva lennujaamas Šveitsis, mis asub selle maa parntusekeelses osas. Igastahes, mulle tuldi autoga järgi ning sõidutati 2,5 tundi, et jõuda meie kohtumispaika, Interlaken'isse. Kuna hullult pime oli, ei näinud ma midagi...ning võisin ainult aimata, kui ilus on Šveitsi loodus. Muidugi oli ka see tore osa, et kui ma lõpuks kohale ja oma tuppa jõudsin, tuli välja, et mu ülejäänud 5 toakaaslast on juba kohal ning magavad. Kuid nii kui ma uksest sisse sain, oli Beth püsti ning küsis, kas ma soovin abi voodi tegemisel. See oli nii naljakas....ma olin alguses sõnatu, siis ütlesin, et oleks tore jah. Ning siis keerasin end magama, sest pikk päev oli seljataga. Siin märkus, et see on senimaani olnud mu ainuke lennureis, kus ma ei pea ajavahega harjuma. Nimelt Norra ja Šveits on samas ajavööndis:)

Hommikul rõdule minnes ootas mind hämmastav vaade...siin on pilt sellest.

Sellise vaatega toas on super olla....eriti, kui päeva jooksul tuleb päike välja ning võid t-särgi väel rõdul istuda, päikese käes peesitada ning lugeda. Ja just seda mina ja Beth esmaspäeva hommikul tegimegi. Pärast lõunasööki läksime natuke suurema grupiga mäkke - nimelt oli teisel pool meie hostelit mägi nimega Harder Klum (1300m), kus tipus oli restoran ning kuhu sai mägirongiga üles minna. Muidugi me seda ka tegime. See oli suurepärane vaade mägedele, mis on näha ülevaloleval pildil ning ka kahele järvele, mis piiravad Interlaken'it kahelt poolt. Mina, Charlotta ning Jenny otsustasime ka kohvikus maha istuda ning nautisime selle ilusa vaate taustal jäätist. Palju enamat ei oska enam tahta! Lõpuks läksime mina, Charlotta ning Jenny aga mäest alla jalgi, selle asemel et rongiga minna. Ja see oli mõnus trenn ning ilus vaade:) Selleks läks meil aega umbs tund ja 10 minutit - ja iga minut oli seda väärt.

Edasi läks meie elu tavapärases rütmis - esmaspäeva õhtul õhtusöök, avateenistus ning tšill meie oma kohvikus pmst öösel 1ni. Õhtu kõrgpunkt oli see, kui nägin Lemmet ning sain hakata eesti keeles rääkima - polnud ma seda selleks hetkes ju 1,5 kuud teinud. Igastahes, alguses oli natuke naljakas, aga lõpuks harjusin ikka ära:D

Teisipäev oli suhteliselt raske, kuid samas tore päev. Hommikul pärast palvust oli kohe esimene plenaaristung, mis õnneks on neist kõige kergem=) Hiljem jagunesime kõik gruppidesse ning jätkasime oma tööd projektigruppides. Meil oli õnn veeta oma aeg ruumis, kus oli ka pinksilaud, nii et alguses kogunemise ajal otsustasid Charlotta ja Mike pisut kätt soojendada. Meie grupil õnnestus oma tööga suht ruttu valmis saada - õhtusöögiks oli meil asjad arutatud ning isegi protokoll meie grupi tööst valmis. Ja selle aja sisse mahtus veel Lisa ja Mike'i lauajalgpallimats, kus Mike muidugi kaotas 2-1, ning peaks mainima, et tema võit tuli alles kolmandas mängus:D

Kolmapäeva hommik oli mõnus unelemine - kuna eelmine öö oli jälle 1ni üleval oldud ning hommikul kell 7 sööma mindud, läksin pärast hommikupalvust magama tagasi, sest meie grupi töö oli ju tehtud:D 11 ajal läksin aga linna peale šoppama - mul oli ju vaja lastele midagi tagasi koju viia:) Leidsin neile väikesed kingitused ning muidugi ostsin ka kohalikku šokolaadi. Šveitsimaa on ju tuntud oma heade šokolaadide poolest ning mina oma šokolaadimaiuse poolest;)Kolmapäeva pärastlõunal algas raske töö - plenaaristungid, kus vaatasime läbi kõigi gruppode protokollid, siis asusime EMYC konstitutsiooni muutmise punktide juurde. See kõik võttis meeletult aega ning pidime oma õhtusöögi pool tundi edasi lükkama, et mitte pärast plenaaristungit jätkata. Usun, et sööma minnes kõigi pead juba huugasid. Õhtusöögiks oli Šveitsi vist kõige traditsioonilisem söök - juustufonduu. Pärast oli meil lõputeenistus, mis oli lihtne, kuid armas ning muidugi sisaldas armulauda. Selleaastased korraldajad olid asja pannud paika nii, et altari juures oli poolringis 12 tooli, mis siis sümboliseerisid 12 apostlit, kellele Jeesus leiba ja veini jagas. Väga armas oli, peaks mainima. Pärast seda tuli hüvastijätt, mis oli piisav segasumma suvila....aga mõnus. Sai öeldud tere veel paarile inimesele, kellega pea sõnagi polnud jõuda vahetada ning teha viimaseid pilte....

Mis muidugi minu puhul nägid enam-vähem välja sellised....siin on esindatud Soome-ugri topmodellid (paremal Charlotta Soomest).

Edasi mindi muidugi 'meie oma kohvikusse', kus rahvas veel juttu ajas, oma lõunasööke ette valmistas ning niisama oli. Ülla-ülla, seekord ei olnudki ma oma toast viimane, kes tagasi läks. Mul õnnestus nimelt minna koos Bethi, Timea ja Alenaga. Ning seekord oli ka see, et ei mindud kohe voodisse, vaid veetsime veel aega mõnusalt juteldes. Muidu oli ikka nii, et kuna ma olin viimane tuppajõudja, siis kõik juba magasid ning ma lihtsalt vahetasin riided ning hiilisin magama.

Neljapäeva hommikul 9 ajal sõitsin koos portugali rahvaga lennujaama (no tglt meid viidi autoga) ning seal kulutasin veel oma viimased 10 franki ning siis istusime ning ajasime piiskopiga juttu. Lõpuks pidin nad sinna ootama jätma, sest kuigi alguses oli meie lendude väljumise vahe ainult 20 minutit, lükkus nende lend veel 50 minutit edasi:S Nii algas tagasitee koju....2,4 tundi lendu, siis 20 minutit rongisõitu Oslosse ning sealt 4 tundi jälle koju:)

Tänasel hommikul sain mõnusa äratuse. Nimelt pärast pikka julguse kogumist tuli Alexander ja koputas kell 8 mu uksele. Unesegaduses tahtsin kõigepealt ta eesti keeles sisse kutsuda, siis inglise ning lõpuks tajusin, et no kohe kuidagi ei tule norra keele 'sisse' mulle meelde. Nii ma siis krapsasin voodist välja ning tegin ukse lahti. Ka Julia oli trepi peal olemas...julgustuseks vennale ning mõlema julgustus omakorda oli emme. Kutsusin nad tuppa ning andsin neile kingitused...ja läinud nad olidki. Muidugi oma uute Play-doh'dega ülesse mängima:D Pärast viisin nad lasteaeda ning sain siis ise niisama aega veeta. Tänane päev on olnud suht rahulik - 4ni vaikus, siis tuli Alex koju lasteaiast ning Julia ärkas üles, veetsime aega mängides ning kuigi kui emme-issi ära käisid, tekkis lastel tüli mänguasja pärast, oli kõik pärast ikkagi ilus. Ja saime nad suht kiirelt ja valutult ka voodisse:)

Kokkuvõte minu peaaegu et nädalast - mõnus on käia ja kohtuda sõpradega üle Euroopa, saada vaheldust igapäevaelust. Ja samas on jälle nii mõnus tulla tagasi, kui sind oodatakse:)
Soovitus: kui keegi planeerib puhkust või lihtsalt reisi välismaale, soovitan soojalt minna Šveitsi ning kohe kindlasti Interlaken'isse, mis on minu arust maailma ilusaim koht üldse. Ise tahan kindlasti sinna tagasi minna, hea oleks kui mäele lauatama:D