Pisike paus...

Hehee...no ma hakkan vist ära väga laisaks jääma, et siia suht midagi kirjutatud ei saa. Aga ml on viimased päevad päris kiire ka olnud(A)
Niih.....mu siinolekuaja parim uudis on see olnud, et pisike Johannes Kaspar Kant sündis 26.jaanuar. Mega tore algus nädalale ikkagi selle uudisega:)
Ja siis teine siinne uudis on see, et ma käisin paar päeva Frankfurt'is Saksamaal, kus meil oli EMYC (European Methodist Youth Council) eksekutiivkomitee koosolek. Päris tore vaheldus oli jälle. Ma tundisn täiega, et ma lihtsalt vajan seda pausi....ja nüüd tagasi tulles on jälle kohe kuidagi palju parem olla ja olen rahulikum jne.
Lapsed on ikka armsad...eile ütlesid, et tahavad maalida, ja senikaua, kuni mina vakstut otsisin lauale, oli Alex alumiselt korruselt kaks männikäbi leidnud, mida nad siis mõnusalt pintseldama hakkasid. Päris nupukas noormees!
Ja siis eile oli selline naljakas asi, et ma jõudsin mingi enne kolme koju tagasi reisult ning Julia oli koos issiga teises ruumis 'magamas', mis tähendas muidugi seda, et nad lihtsalt lollitasid seal mingi kogu aeg. Igastahes, kui Julia hakkas suurde tuppa nägema ja mind nägi, karjatas ja jooksis tagasi issi juurde nuttes:D Ma ei saanud muud teha kui naerda....aga siis läksin ruttu talle järgi, et Kay'le selgitada, mis viga on. Hullult imelik käitumine ikka:D Üldse on ta hetkel staadiumis, kus iga kord, kui ma teen midagi, mis talle ei istu, teatab mulle, et ta ei taha mind. Ma olen talle siis paar korda ikka öelnud, et ok, ma lähen siis minema - noh et, lähen ära koju siis. Siis on küll kohe et: Ei, tahan ikka:D Me ikka naerame vaikselt ta tujude üle...meie pisike printsess ja Napoleon:P
Muidu läheb mõnusalt...meil on nüüd mingi vähemalt üle nädala lumi jutti maas olnud....see on minu arust selle talve saavutus senimaani. Ja seda enam tahaks minna mäele lauatama....eile käis Kay kõige vanema tütre kutt ka siin ja rääkisin temaga natuke ning ta kirjutas mulle üles ühe koha, mis pidi siit ainult 1,5 tunni kaugusel olema....pean asja uurima ja tahaks vähemalt üheks päevaks mäele minna:)
Ahjaa, see ka, et teisipäevast hakkas norra keele kursus jälle....hetkel on suur segadus, sest meil on rahvast igast erinevatest gruppidest ja hakkasime jälle tagantpoolt kordama, aga ma loodan, et hakkame varsti kiirelt-kiirelt edasi minema ning õpime palju-palju. Järgnevad 15 nädalat siiski mu viimane võimalus kursustel keelt õppida! Tahan seda vähemalt täies mahus ära kasutada:)
Ma nüüd lõpetan siitpoolt!

Pühapäevane seiklus....

Minu sellepühapäevane seiklus ehk õppetund sellest, et tuleb ikka end asjadega kursis hoida:)
Pühapäeval tahtsin kiriku minna ja palusin perel end sõidutada hommikul...jõudsin siis kiriku ukse taha ja välisuks kinni.....pisike paanika mul!. Siis hakkasin teadetetahvlit vaatama ja niipalju sain aru, et mingi special üritus oli neil seekord. Et nad kogunesid 10.30 kiriku ees ja siis sõitsid kuskile....täitsa jama, vihma sadas, ml buss kahe tunni pärast, koju 6km. Siis mõtlesin et no jalutan ringi jne, et ootan bussi kuidagi ära. Siin ju pmst kõik asjad pühapäeval kinni ka....aga siis avastasin, et Mac tehakse 12 lahti...mõtlesin, et saan kuidagi selleni ära oodata, siis seal lähen joon teed ja ootan bussi. Kui ma umbes pool tundi olin ära konutanud, siis tekkis briljantne idee, et aga teised kirikud on ju siinsamas, miks mitte kuskile mujale minna. Vaatasin ringi ja otsustasin riigikiriku kasuks, mis oli sealsamas. Astusin vaikselt sisse, kirik oli soe ja kõik(no see selline meil Eestis luteri kiriku laadi ehitis, ootasin kohe automaatselt külma kirikut). Nata üle poole tunni oli teenistust järel, siis kohvilaud. Mõtlesin, et kuna ml bussini üle poole tunni aega, siis võin ju kohvitada ka. Ja siis sattus üks 82-aastane tädi mu jutule ning kui sai teada, mis ma siin teen ja kust ma pärit olen, siis viis mind kättpidi pmst igaühe juurde ja muudkui rääkis neile, kes ma olen ja kust tulen jne. Mul oli endal nii naljakas olla....samas aga nii armas.
Teine asi, mida seal olles nautisin, oli see, kui see tädi leidis endale korraks jutukaaslase ning ma olin omaette....astusin natukeseks sellest grupist eemale ja lihtsalt nautisin seda pärast-jumalateenistust-suminat. Metodisti kirikus, kus ma muidu käin, on sama asi. Mul ei olegi vaja kellegagi rääkida või midagi, lihtsalt sellest õhustikust osasaamine on nii hea tunne:)
Aga mis mulle siin kõige rohkem kirikuskäimise juures meeldib, ongi see meeletu sõbralikkus pmst võõraste inimeste poolt. Seal meto kirikus, kus ma muidu käin, on ka nii, et seal on üks vanem naine, kes teab, et tglt ma palju norra keelt ei oska, aga ikkagi iga kord, kui ma seal olen, tuleb pärast teenistust minu juurde ja räägib ja ütleb, kui tore, et ma seal olen. Mul tulevad vahel pisarad silma, kui sellele mõtlen.
Aga igas halvas asjas on midagi head....nii et mina ei kurda oma elamuse üle. Pärast kõik ikka ütlesid mulle, et ma olen igal ajal teretulnud sinna:)

Üle pika aja....

Natuke üle nädala on möödas ning mu elu on siin nii vaikselt vist kulgenud, et ma ei oska suurt midagi kirjutada....
Viimane sissekanne oli külmarekordist....pärast seda tuli meil jälle sula, 7-8 kraadi sooja päeval ning nüüd täna tuli jälle lumi maha. Natuke raske on sellega harjuda, aga siin pidigi talvel nii olema....üks nädal lumi, järgmine vihm....:)
Muidu läheb mõnusalt....laupäeval käisin kohalikku linnaraamatukogu avastamas. No midagi väga suurepärast pole, aga leiab ikka inglisekeelset kirjandust ka ning samuti on lastekirjanduse riiulid laiad, nii et mu norrakeelearendamise kirjandusest puudu ei tule. Homme jälle tagasi, sest alustasin Harry Potter'i seeriaga ning muidugi suutsin esimese raamatu nii kahe päevaga läbi lugeda.....nüüd olen pea nädal aega oodanud, et endale lugemislisa tuua.
Lastega on meil uutmoodi lõbus - teisipäevast saadik oleme igal õhtul Alex'i voodisse onni teinud, seal siis 'maganud' ning mänginud palju-palju peitust. Aga hullult naljakas on nende kahega peitust mängida. Enamasti on nii, et nemad kaks koos peidavad ja mina siis otsin. Alguses oli üldse nii, et nad peitsid ainult kahte kohta ennast....ja siis lasid niimoodi edasi-tagasi...hullult raske oli neid ikka leida:D Ja siis eile õhtul vist arvasid nad, et nad on hullult peidus, kui nad kuskil madala kapi peal ntx istuvad, või hoopis kapi kõrval maas:)
Muidu on aga elu ikka tore...plaanin, et peaks kunagi mäele jõudma, aga ei tea....need ilmaolud on siin ju nii nagu on. Ette ei saa palju plaanida, sest iial ei tea, kas on lumi või ei, kui lõpuks minek tuleks:)

Kohalik külmarekord...

Ma lihtsalt mainin ruttu ära, et meil oli siin siis vahepeal kohalik külmarekord...no ma ei tea, kui ametlik, aga nii pereema kui pereisa kinnitusel ei mäleta nad, millal viimati nii külm oli. Minu jaoks aga nati naljakas..nimelt ei küündinud külmakraadid ÖÖSEl (ehk siis päeval oli soojem) üle -14. Nii et jah....siin võiks täitsa elada, kui lumi terve talve ilusasti maas püsiks:)

Esimest korda suuskadel

Minu jaoks siis esimest korda selle talve jooksul ning Alex'il esimest korda elus. Nimelt olevat Alex juba mitu korda soovi avaldanud, et tema tahab suusatama minna. Aga kuna lund ei olnud meil eriti, pidi poiss ootama. Pühapäeval tuli aga lumi maha ning esmaspäeval toimus meil siis suuskade ostmine poisile ning teisipäeval esimene proov. Panin ise ka suusad alla, sest majas olid ühed ning sobisid mulle täpselt. Nii me siis maja juures põllul muudkui ukerdasime. Ma pean manima, et Alex oli ikka päris tubli..sai päris hästi asjale pihta. No kukkumisi ikka oli(nii et ma sain ikka teda mõnusalt üles upitada, ise samal ajal ka suuskadel olles:D), aga ntx suuskadel pööramise sai ta selgeks. Et kõigepealt üks jalg, siis teine, jne jne jne. Ning esimesed 'laskumised' on ka selja taga....Alex leidis mingi a la pool meetrit laskumist ning kohe sinna harjutama.....veel ei õnnestunud ilma kukkumiseta alla saada, aga küll see ka tuleb. Ja kuna Julia pidi otseloomulikult ka saama suusatada, siis ei jäänud mul muud üle, kui kepid eemale visata ning neiu kukile võtta. Nii me siis eile hommikupoole ringi lasime...:)
Ja et siis, kes veel aru ei saanud, on meil vahepeal lumi maha tulnud. Jippiiii!! Grete tubli tüdruk tiris lume ikka Eestist kaasa....nii nad mulle naersid pühapäeva hommikul, kui ma allkorrusel märkasin, et lumi on maas ja siis umbes 2 sekundiga trepist üles sain, et uudist teadata....aga muidugi kõik juba teadsid seda:D Sest nad ei ole sellised laiskvorstid nagu mina(A). Ikkagi...hullult lahe!
..ja see uudis ka, et jaanuari lõpus lendan Frankfurti..ei, mitte perega, ikka mina üksi. Isegi siin olles olen maailmarändur, aga mis teha, amet kohustab:D Aga tglt on see ainult positiivne, saangi natuke vaheldust lastest jälle...sest nüüd pärast seda reisi ei tea üldse, millal siit rohkem minema saab...jäävad ainult Norra-sisesed reisud, kui millalgi need ette võtan:) Igastahes, tglt selle reisimise asjaga on ka nii, et ma olen ikka väga tänulik oma perele, et nad seda mulle võimaldavad. Kasvõi nüüdki....lähen kolmeks päevaks ja neist ühel päeval on tglt pereema ka tööl, aga nad rääkisid pereisa emaga, et ta tuleks lapsi vaatama, et ma minna saaks. No lihtsalt liiga armsad:)
..ja siis seda ka, et avastasin mingi teist päeva tagasi olles, et Alex on meil tark. Nimelt, kui talle täht ette näidata, oskab ta järgi teha. Nii ma siis võtsin nõuks, et seda tuleb arendama hakata. Esmaspäeval, kui lapsed haiguse pärast lasteaeda ei läinud ning me olime kolmekesi kodus, 'mängisime kooli'. Ma mõtlesin, et teen neile asja põnevaks. Panin nad mõlemad köögilaua taha istuma ning Alexile andsin ette kirjutamise õppimise raamatu, mis me talle kunagi ammu ostnud olime, ning Julia sai värviraamatu. Kuna sealt kirjutamisraamatust palju õppida polnud, tegin edasi nii, et kirjutasin Alex'ile mingi tähe ette ja ta pidi siis terve rea järgi tegema. Oleks te näinud ta õnnest säravat nägu, kui ta terve rea ära tegi. Nii me siis võtsime ette lihtsamad tähed, 'i', 'a', 'l', 'e', 'x'(no selle kallal peame veel nata vaeva nägema, sest see kipib tulema +), siis veel 'j' ja 'u'....nii et tglt saaks poiss juba enda ja õe nimed kokku kirjutada..mõtlesin, et õpetaks talle homme ta enda nime kirjutamist:) Siin ka fototõestused mu tublidest õpilastest...Julial on muidu käsil tema meistriteos, roosa-sini pilt:)
Word per day - see on siis vaikselt minu keeleõppe moto olnud...noh et nii ühe uue sõna võiks küll päevas selgeks saada. Ja enam-vähem ta nii läheb ka, vahel saab rohkem, vahel vähem. Aga minu üllatuseks hakkas pereema pühapäeval rääkima, et noh, ma oskan nüüd ju norra keelt nii hästi, et ehk prooviks ainult norra keeles hakkama saada. Minugipoolest, eks. Ainult mulle tundub, et pereemal endal on imelik sellega ümber harjuda:D Aga eks me ikka vaikselt üritame. Ja siis sellega uhkustan ka tiba, et täna pereisa mainis mulle, et ma oskan ikka suht hästi juba norra keelt...ma ei mäleta, seletasin mingit asja Juliale ja siis pereisa kohe et: "Oi, sa oled ju päris tubli juba norra keeles." Oi, tegi küll tuju heaks. Aga ml ongi see probleem, et ma olen nii ära harjunud pisikeste lastega rääkima, suurtega tundub imelik. Ja suurtega kuidagi panen grammatikale ja kõigele ka rohkem rõhku. Aga pereema täna mingi asja peale ütles, et parem on valesti proovida rääkida kui mitte üldse proovida. Ja see on ka hea, et pereema kohe parandab mind, kui ma valesti ütlen...nii et ml sellest proovimisest on ikka kasu.
Aga nüüd eemale...varsti vist ära voodi:)

P.S. Tahtsin pildid ka üles panna, aga hetkel ei saanud neid üles laadida...et siis üritan homme uuesti:)

Tagasi tööpostil:)

Kõigepealt ilusat uut aastat kõigile!
Mina olen nüüd siis otsaga tagasi Norramaal, tööl. Kuigi hetkel tundub, et see küll nüüd suurem asi raske töö pole. Eeldan, et mul on veel sees see uus suur hoog, mille sain kodus olles. Paras energiasüst oli see küll. Näha oma kalleid jälle üle pika aja ning veeta nendega aega, nagu polekski aega vahepeal mööda läinud. See võttis vist kõik mu hirmud ära....noh, et kui ma tagasi tulen, siis on imelik jne. Ei ole hullu midagi:) Kallid inimesed ikka ei kao:)
Kuidas siis siinmail seis on? Lund on vähe, seda peaks kohe kindlasti mainima. Ma sain ju enne suurt sula siit minema ning nüüd on selline õhuke kiht...nii et meie Alex, kes kangetsi suusatama tahab õppida, peab sellega ootama...ja mina ka:(
Alex, tark poiss, on ka kuskilt haiguse üles korjanud...aga nüüd juba asjad paranevad. Eile oli ta ikka väga laip, täna juba jooksis ringi ning palavik on ka alla läinud. Ning esimesed tuditunnid on ka vaikselt läinud...eile oli ta paari tunni jooksul mingi 3-4 korda üles ärganud millegi peale.
Julia on ikka sama nunnu...ainult et kui ma alguses tulin, siis ta ei rääkinud....segadus tema peas tekkis vist sellest, et kuna pereema vend on koos oma pruudiga siin, siis see fakt, et nad Julia norrakeelsest jutust aru ei saa, on temas segadust tekitanud...aga täna juba vadistab nagu alati:)