Pühapäevane seiklus....

Minu sellepühapäevane seiklus ehk õppetund sellest, et tuleb ikka end asjadega kursis hoida:)
Pühapäeval tahtsin kiriku minna ja palusin perel end sõidutada hommikul...jõudsin siis kiriku ukse taha ja välisuks kinni.....pisike paanika mul!. Siis hakkasin teadetetahvlit vaatama ja niipalju sain aru, et mingi special üritus oli neil seekord. Et nad kogunesid 10.30 kiriku ees ja siis sõitsid kuskile....täitsa jama, vihma sadas, ml buss kahe tunni pärast, koju 6km. Siis mõtlesin et no jalutan ringi jne, et ootan bussi kuidagi ära. Siin ju pmst kõik asjad pühapäeval kinni ka....aga siis avastasin, et Mac tehakse 12 lahti...mõtlesin, et saan kuidagi selleni ära oodata, siis seal lähen joon teed ja ootan bussi. Kui ma umbes pool tundi olin ära konutanud, siis tekkis briljantne idee, et aga teised kirikud on ju siinsamas, miks mitte kuskile mujale minna. Vaatasin ringi ja otsustasin riigikiriku kasuks, mis oli sealsamas. Astusin vaikselt sisse, kirik oli soe ja kõik(no see selline meil Eestis luteri kiriku laadi ehitis, ootasin kohe automaatselt külma kirikut). Nata üle poole tunni oli teenistust järel, siis kohvilaud. Mõtlesin, et kuna ml bussini üle poole tunni aega, siis võin ju kohvitada ka. Ja siis sattus üks 82-aastane tädi mu jutule ning kui sai teada, mis ma siin teen ja kust ma pärit olen, siis viis mind kättpidi pmst igaühe juurde ja muudkui rääkis neile, kes ma olen ja kust tulen jne. Mul oli endal nii naljakas olla....samas aga nii armas.
Teine asi, mida seal olles nautisin, oli see, kui see tädi leidis endale korraks jutukaaslase ning ma olin omaette....astusin natukeseks sellest grupist eemale ja lihtsalt nautisin seda pärast-jumalateenistust-suminat. Metodisti kirikus, kus ma muidu käin, on sama asi. Mul ei olegi vaja kellegagi rääkida või midagi, lihtsalt sellest õhustikust osasaamine on nii hea tunne:)
Aga mis mulle siin kõige rohkem kirikuskäimise juures meeldib, ongi see meeletu sõbralikkus pmst võõraste inimeste poolt. Seal meto kirikus, kus ma muidu käin, on ka nii, et seal on üks vanem naine, kes teab, et tglt ma palju norra keelt ei oska, aga ikkagi iga kord, kui ma seal olen, tuleb pärast teenistust minu juurde ja räägib ja ütleb, kui tore, et ma seal olen. Mul tulevad vahel pisarad silma, kui sellele mõtlen.
Aga igas halvas asjas on midagi head....nii et mina ei kurda oma elamuse üle. Pärast kõik ikka ütlesid mulle, et ma olen igal ajal teretulnud sinna:)