Esimest korda suuskadel

Minu jaoks siis esimest korda selle talve jooksul ning Alex'il esimest korda elus. Nimelt olevat Alex juba mitu korda soovi avaldanud, et tema tahab suusatama minna. Aga kuna lund ei olnud meil eriti, pidi poiss ootama. Pühapäeval tuli aga lumi maha ning esmaspäeval toimus meil siis suuskade ostmine poisile ning teisipäeval esimene proov. Panin ise ka suusad alla, sest majas olid ühed ning sobisid mulle täpselt. Nii me siis maja juures põllul muudkui ukerdasime. Ma pean manima, et Alex oli ikka päris tubli..sai päris hästi asjale pihta. No kukkumisi ikka oli(nii et ma sain ikka teda mõnusalt üles upitada, ise samal ajal ka suuskadel olles:D), aga ntx suuskadel pööramise sai ta selgeks. Et kõigepealt üks jalg, siis teine, jne jne jne. Ning esimesed 'laskumised' on ka selja taga....Alex leidis mingi a la pool meetrit laskumist ning kohe sinna harjutama.....veel ei õnnestunud ilma kukkumiseta alla saada, aga küll see ka tuleb. Ja kuna Julia pidi otseloomulikult ka saama suusatada, siis ei jäänud mul muud üle, kui kepid eemale visata ning neiu kukile võtta. Nii me siis eile hommikupoole ringi lasime...:)
Ja et siis, kes veel aru ei saanud, on meil vahepeal lumi maha tulnud. Jippiiii!! Grete tubli tüdruk tiris lume ikka Eestist kaasa....nii nad mulle naersid pühapäeva hommikul, kui ma allkorrusel märkasin, et lumi on maas ja siis umbes 2 sekundiga trepist üles sain, et uudist teadata....aga muidugi kõik juba teadsid seda:D Sest nad ei ole sellised laiskvorstid nagu mina(A). Ikkagi...hullult lahe!
..ja see uudis ka, et jaanuari lõpus lendan Frankfurti..ei, mitte perega, ikka mina üksi. Isegi siin olles olen maailmarändur, aga mis teha, amet kohustab:D Aga tglt on see ainult positiivne, saangi natuke vaheldust lastest jälle...sest nüüd pärast seda reisi ei tea üldse, millal siit rohkem minema saab...jäävad ainult Norra-sisesed reisud, kui millalgi need ette võtan:) Igastahes, tglt selle reisimise asjaga on ka nii, et ma olen ikka väga tänulik oma perele, et nad seda mulle võimaldavad. Kasvõi nüüdki....lähen kolmeks päevaks ja neist ühel päeval on tglt pereema ka tööl, aga nad rääkisid pereisa emaga, et ta tuleks lapsi vaatama, et ma minna saaks. No lihtsalt liiga armsad:)
..ja siis seda ka, et avastasin mingi teist päeva tagasi olles, et Alex on meil tark. Nimelt, kui talle täht ette näidata, oskab ta järgi teha. Nii ma siis võtsin nõuks, et seda tuleb arendama hakata. Esmaspäeval, kui lapsed haiguse pärast lasteaeda ei läinud ning me olime kolmekesi kodus, 'mängisime kooli'. Ma mõtlesin, et teen neile asja põnevaks. Panin nad mõlemad köögilaua taha istuma ning Alexile andsin ette kirjutamise õppimise raamatu, mis me talle kunagi ammu ostnud olime, ning Julia sai värviraamatu. Kuna sealt kirjutamisraamatust palju õppida polnud, tegin edasi nii, et kirjutasin Alex'ile mingi tähe ette ja ta pidi siis terve rea järgi tegema. Oleks te näinud ta õnnest säravat nägu, kui ta terve rea ära tegi. Nii me siis võtsime ette lihtsamad tähed, 'i', 'a', 'l', 'e', 'x'(no selle kallal peame veel nata vaeva nägema, sest see kipib tulema +), siis veel 'j' ja 'u'....nii et tglt saaks poiss juba enda ja õe nimed kokku kirjutada..mõtlesin, et õpetaks talle homme ta enda nime kirjutamist:) Siin ka fototõestused mu tublidest õpilastest...Julial on muidu käsil tema meistriteos, roosa-sini pilt:)
Word per day - see on siis vaikselt minu keeleõppe moto olnud...noh et nii ühe uue sõna võiks küll päevas selgeks saada. Ja enam-vähem ta nii läheb ka, vahel saab rohkem, vahel vähem. Aga minu üllatuseks hakkas pereema pühapäeval rääkima, et noh, ma oskan nüüd ju norra keelt nii hästi, et ehk prooviks ainult norra keeles hakkama saada. Minugipoolest, eks. Ainult mulle tundub, et pereemal endal on imelik sellega ümber harjuda:D Aga eks me ikka vaikselt üritame. Ja siis sellega uhkustan ka tiba, et täna pereisa mainis mulle, et ma oskan ikka suht hästi juba norra keelt...ma ei mäleta, seletasin mingit asja Juliale ja siis pereisa kohe et: "Oi, sa oled ju päris tubli juba norra keeles." Oi, tegi küll tuju heaks. Aga ml ongi see probleem, et ma olen nii ära harjunud pisikeste lastega rääkima, suurtega tundub imelik. Ja suurtega kuidagi panen grammatikale ja kõigele ka rohkem rõhku. Aga pereema täna mingi asja peale ütles, et parem on valesti proovida rääkida kui mitte üldse proovida. Ja see on ka hea, et pereema kohe parandab mind, kui ma valesti ütlen...nii et ml sellest proovimisest on ikka kasu.
Aga nüüd eemale...varsti vist ära voodi:)

P.S. Tahtsin pildid ka üles panna, aga hetkel ei saanud neid üles laadida...et siis üritan homme uuesti:)