Joosepi eri:)

Kuulsin, et Joosepi arvates ei ole minu blogis piisavalt pilte. Nii et täna otsustasin teha eriti 'pildise' sissekande oma elust siin Norramaal. Pisike kokkuvõte minu 1,5st kuust siin:)

Emme sünnipäevakingitus oli see masin siin, mis aga meeldib ka lastele. Nii me siis koos Juliaga trenni teemegi....

Vahel näeb meie majas sellist pilti ka...emme ja lapsed mänguhoos:)

See on meie uus voodi, mille Julia sai. See vajab äramärkimist, kuna see on 50 aastat vana, valmistatud pereisa vanaisa poolt pereisa emale. Ning nüüd on see meie peres, olles vahepeal voodis pereisa õelastele. Ja äramärkimist vajab ta ka seetõttu, et kui selle tuppa üles saime, oli nii Julial kui Alexil vaja see kohe järgi proovida ning kuna sellest voodist saab Julia ise välja, tuli seda uut võimalust umbes 50x järele proovida:P
Meie printsessi 2-aasta sünnipäevahommik. Küll talle meeldis neid taldrikuid-tasse ühte ja teistpidi ritta seada=)
..ja see on meie printsessi sünnipäevakink emmelt-issilt. Hobune, kes teeb häält ja millelt tuleb muusikat:P

Ja see on teine lemmik-kingitus. Beebi, kes teeb igasugu hääli. Lihtsalt ülinunnu, kuidas Julia mitu päeva käis oma beebiga ringi ning hoolitses ta eest, pani magama, söötis jne.

Meie suvine lemmiktegevus oli trampliin, millel sai igal päikesepaistelisel päeval vähemalt tunnike veedetud:) Ja ega ma isegi sellel lõbutsemisest ära öelnud:D Vahepeal on väss...

See on üks osa meie teest lasteaeda ja tagasi - sild, kus saame pidevalt autosid vaadelda. Sest düf-düf on meie neiu üks lemmikasju....ainult päriselus ta neid natuke kardab. Aga kui saab magama minnes oma auto-pidžaamat kanda, uinub naeratus näol:)

Vahepeal näeb meil ka sellist pilti majas. Kes siis ei tahaks emme kaisus olla...

See pilt tuletab mulle meelde, miks mulle Norra meeldib. Kõnnid mööda teed, ning pauhh, seal on sul kivid lihtsalt tee ääres. Lahe lihtsalt!

Tänase päeva rõõm:

Meie rõõm (või noh, vähemalt minu rõõm) oli suur, kui avastasime, et meie maja lähedal on koplisse pandud kaks hobust ja üks poni. Nimelt ratsutavad meie majast vähemalt korra päevas mööda hobune/hobused ning mul tuleb selle nägemisest alati hirmus soov ka ratsutada. Igastahes, läksime neid hobusid siis vaatama....väga sõbralikud teised. Sain neile süüa anda ning ka Alex sai hobuse peo pealt toitmise selgeks. Ja isegi Julia julges ühele hobusele lõpuks pai teha=)

Elu õppetunnid

Tänase päeva jooksul suutsin uuesti kogeda praktiliselt mõtet, et laste saamine on midagi, mis võtab sinult kõik, mis sul anda on. Ja seda mitte sellega, et 'sul ei ole siis enam oma elu' või et 'kogu raha läheb lastele'. Nimelt olen selle pooleteise kuu jooksul, mis ma siin veetnud olen, aina ja aina kogenud, et kui sul on lapsed, kelle eest hoolitseda, ei ole sina enam üldse esikohal. Ning olgem ausad, vahepeal on seda raske tõdeda. No ntx tahan ma krõpsu süüa, aga nii kui lapsed näevad, et mul midagi on, olen sellest samahästi kui ilma. Kohe pean neist loobuma ning hakkama neid kahe tibu vahel jagama. Jah, ega enamati pole sellest midagi, kuid vahepeal on raske. See pidevalt teiste endast ettepoole asetamine.
Muidugi, olen alati pidanud tähtsaks sõpru ning olen olnud valmis nii mõnesti nende kasuks loobuma, kuid see on minu vabatahtlik loobumine. Aga loobuda väikestest asjadest iga päev kordi ja kordi....see on raske. Alguses see ei häiri, hiljem aga läheb raskemaks, ning ma usun, et ilma Jumala armuta ei suudagi me seda teha. Sellest ka minu tõdemus, et mina pole veel valmis lapsi saama. Selleks pole ma veel piisavalt ennastohverdav. Ma alati imetlen, kuidas minu pereema suudab neid asju nii kergelt teha ning selle kõige juures olla nii heatujuline. Tõeline eeskuju mulle!
Teine mõte, mis mul eile õhtul tekkis, oli seotus raamatuga, mille lugemise just lõpetasin. Lugesin raamatut 'Grace', mis on memuaar, kirja pandud Mary Cartledgehayes'i poolt. See on tema elu, keskendudes tema õpingutele teoloogilises seminaris ja kolmele pastoriaastale ühes koguduses. Ta oli pmst 40, kui läks ülikooli teist haridust omandama ning 48, kui hakkas elus esimest korda klaverit õppima. See kõik julgustas mind, et kui hetkel tundub, et mu elus on nii palju asju, mida ma teha tahaks ning tundub, et nendeks kõigiks pole iial mul aega, siis tglt on küll. Võin ju ka veel 40selt teise kõrghariduse omandada või selles eas uusi oskusi omandada. Sest kui hakkasin mõtlema asjadele, mida ma veel teha tahan, sain neid päris mitu.
Esiteks tahan käia piiblikoolis, siis teha magistri suulises tõlkes, vbla ka teise baka välismaal. Samuti olen alati unistanud klaveri õppimisest, trummid on ka lahedad.
Keeled on olnud mu kirg päris mitu aastat ning lisaks oma emakeelele ja inglise keelele tahaksin korralikult osata prantsuse, norra ja vene keelt (vähemalt!).
...ja eks see nimekiri pikeneb aeg-ajalt:P
Aga kui Jumal annab, on mul veel küll ja küll aega neid asju ellu viia=)

And just for the record....meil on majas pereema sünnipäevast saadik trenašöör. Ning eelmine nädal otsustasin, et võiksin iga päev kuskil 100 kalorit kaotada selle peal. Kuna aga eile-üleeile olin laisk, siis täna võtsin end kätte ja tegin 200 kalorit. Kui homme olen sama tubli, on võlad tasutud:P

Ülim kannatlikkuse proovilepanek:)

Kolmapäev - üks nendest päevadest, kus mu kannatus päeva jooksul vähemalt kord proovile pannakse. Selle tiitli alla kuuluvad veel ka esmaspäev ja reede - need kõik on päevad, mil lapsed käivad lasteaias. Peaks ju olema teisiti....lapsed lähevad lasteaeda ning mina olen õnnelik ja rõõmus. Aga ei! Probleem pole mitte selles, et nad tuleb hommikul riidesse saada või neile süüa anda või neile lõunasöök lasteaeda kaasa panna, vaid selles, et Alex on meil selline mõnus unistaja-tüüp ning tänu sellele suudab ta tee, mis lasteaeda viib, vähemalt kahekordistada (ajaliselt siis). Kui mina neile ntx lasteaeda järgi lähen, kõnnin ma seda teed u.7 minutit. Kui ma lähen Alexi ja Juliaga või toon Alexit lasteaiast, läheb selleks tavaliselt vähemalt 15 minutit. Kuidas siis nii? Muidugi on tal vaja lihtsalt väga-väga aeglaselt kõndida, siis kõiki puid-lilli-lehti vaadata ja uurida või neid isegi korjata ning minu kutse peale teeb ta kaks kiiremat sammu ning laseb siis samas tempos edasi:D Olen muidugi enda peale ka natuke pahane, et ma ikka ei suuda rahulikuks jääda. Mõlten küll minema hakates, et ma ei tee temast väljagi, aga no kui ta ikka on pikalt maas ning siis hõikab, et ma ootaks ja ise uimerdab ikka vaikselt edasi....no natuke lähen närvi küll.
Kuid ilmas on veel lootust! Hommikutel hakkan sisse saama rutiini, kus Alex hoiab Julia vankrist kinni ning siis ta tempos eriti maha ei jää. No ntx täna hommikul jõudsime lasteaeda 10 minutiga...ma arvan, et see on meie rekord hetkel! Kuid ega seetõttu täna mu kannatlikkus proovile panemata jäänud. Nimelt lasteaiast tulles suutis ta uimerdada kuidas jaksas. Ning kui ma õigesti kella vaatasin, tulime koju pea 20 minutit. Aga ma suutsin jääda rahulikuks...nii kui sellele mõtlesin, panin end naeratama ning asi oli korras. Ning hakkan ka nõkse selgeks saama - nimelt ükskõik kui kaugel ta on, ei tohi seisma jääda, sest siis jääb ka tema seisma või aeglustab oma kõndi, nii et aega läheb veel rohkem:D
Muidu oli aga täna edukas päev. Kui lapsed lasteaias, ajasime pereemaga rõdul juttu, sest ma ei saanud tolmuimejat tööle panna, sest pereisa magas veel. Kui ta siis lõpuks kuskil 11.30 üles sai, sain ka mina tööle asuda. Maja sai puhtaks igastahes! Mul hakkab tekkima tunne, et kui ma siit kunagi ära lähen, saan ka oma koduga hakkama;)
Täna oli ka vannipäev! Oh happy day! Lapsed said sulistada ning said ka puhtaks....pärast seda, kui põrand oli poolmärg. Aga selle eest olid nad rõõmsad ning meie ka. Ning kuna meil hakkab köha-nohu peale tulema, määrisime neid ühe spets salviga, mis on väga hea selliste asjade vastu. Et ma ise ainult haigeks ei jääks. Sest see salv on vänge...:D

Tänane õppetund: üritasin täna söögitegemisel abiks olla, mis nägi siis välja nii, et liha oli ahjus ja kartulid potis ning mina pidin järgi vaatama neile. Kartulitega polnud probleemi, neid olen varemgi keetnud. Liha pärast aga põdesin, sest mina ju ei tea, millal see piisavalt pruun on jne. Nii ma siis tegelesin netis ja käisin aeg-ajalt kontrollimas. Siis mingi hetk vaatasin, et suht tugevalt pruun on juba..et nüüd küll sain ehk veel viimasel hetkel ahju kinni keerata. Tuli siis pereisa tuppa ning ma mainisin, et liha sai vast nata palju pruun. Ta vaatas asja üle ning ütles, et väga hea, aga et ainult nüüd tuleks teine külg keerata. Nii et poolenisti õigesti sai mul asi:D Ning siit tarkusetera....liha olgu pigem natuke kauem ahjus kui vähe. Jätan meelde edaspidiseks!

Päeva nali: Sirgendasin vannitoas peegli ees juukseid ning lapsed tulid siis uudistama, et mis ma teen. Muidugi pakkus see eriti huvi Alexile, kes üritas siis näha täpselt, mida ma seal asjatan. Sirgendasin just vasakult poolt ning tema oli minust paremal, ja arvas, et selleks, et näha täpselt, mida ma teen, on hea ettepoole end kallutada. Kallutas ta end aga seni, kuni põrkas kokku kapiuksega....no ma tean, et pole ilus teiste õnnetuste üle naerda, aga kujutage ise ette 4,5 aastast poissi, kes suured silmad suunatud minu poole vastu kappi põrkab....lihtsalt ülinaljakas. No pärast seda paigutas ta end ümber teisele poole mind minu tegevust jälgima:)

Muffinid

Kronoloogiliselt minnes oli siin vahepeal meil pühapäev, mis möödus täielikult lebotamise tähe all. 12 üles, siis natuke lugemist ja palvet, siis peaaegu 4 tundi teleka ees, kus vaatasin Printsessi päeviku mõlemaid osi....lihtsalt nii hea, et meil ikka teine osa ka oli:D Pärast seda natuke netiaega ning siis oma tuppa lugema. Ja lapsi ei näinudki...sest nad olid terve aja vanavanemate juures ning kui nad pmst kell 9 koju tulid, olin ma juba omas toas. Täielik vaheldus veeta päev lasteta....
Esmaspäev algas ilusalt...viisin lapsed lasteaeda, kuid siis 11.30 helistati, et Julia on kuum ning higistab. Nii ma siis läksin talle järele....ja tõin mõlemad ära, sest Alex oli ka kahtlane. Kodus olid nad natuke vaiksemad kui muidu, kuid muud erinevust nagu polnud. Igastahes, kuna pereisa oli tööl ning pereema oma isal abis mingite paberite ajamisel, siis sain järjekordselt lapsed lõuna ajal ise magama panna. Ei olnudki kõige hullem:) Lapsed sain magama isegi. Pisike vahejuhtum oli see, et kui Julia juba voodis oli, otsustasin ta mähet vahetada ning lisaks sellele vahetusele sain ka ta küüned lõigatud. Tavaliselt röögib ta nagu rattal, isegi kui mainida küünte lõikamist. Ei tea, kas asi oli tema unisuses või milles, aga sain täitsa probleemideta selle suure töö tehtud:) Oi ma olin enda üle uhke sel hetkel:D
Õhtupoolik läks vaikselt, selle erinevusega, et eile oli meil siis päevakavas maalimine...jeps, jeps, kohe päris värvidega ja nii. Nad said väga ilusad teosed valmis...:) Juliale küll sümpatiseeris must, aga õnneks leidsime ka teisi värve.
Täna oli see päev, kus lapsed lasteaeda ei läinud, nii et sain pikalt nendega olla. Hommikul suutsin hoida neid tund aega emme juurde minemast, nii et emme sai natuke rahulikult magada...sest muidu on nii, et küll tahab üks vett, siis teine midagi muud jne jne jne. Selle asemel suutsime oma toas mängida ning telekast vaadata üht armsat multikat karust, kes elab sinises majas.
Hommikupoole küpsetasime ka šokolaadimuffineid (no neid ameerika-tüüpi, kus on olemas pulber, kuhu sa lisad ainult natuke vett ja õli). Ja ma pean mainima, et ma armastan neid....sest neid on lihtsalt NII lihtne teha. Siinkohal pean endale kogu aeg meenutama, et ma KINDLASTI ostaks neid pulbreid koju ka :P Siis saan ka kogu aeg muffinseid teha. Mugavus ruulib lihtsalt!
Tänane päev oli raske selles osas, et kui Alex pärast lõunauinakut üles ärkas, pani emme ta telkut vaatama ning läks siis ise ära poodi. Ning muidugi, kui Alex mingi hetk märkas, et emmet ei ole, hakkas ta teda nõudma. Jõudis allakorrusele ukse juurdegi joosta...kui ma siis järgi läksin ning ütlesin, et emme läks praegu ära, ütles poiss mulle, et ta ei taha mind, vaid emmet. No ma teadsin ise ka seda ju;) Ning siis otsustas üles tagasi minna ning öelda mulle, et ma ei tuleks üles. Lihtsalt nii raske on vahepeal, kui lapsed nõuavad emmet...eriti kui emmet ei ole. Need on need hetked, kus ma tean, et ma ei saa ju emmet asendada, aga natuke haiget teeb ikka. Ma ju üritan anda endast parima....
Täna oli teisipäev, mis tähendab, et mul oli norra keele kursus. Tore oli see, et saime käia 'keelelaboratooriumis', nagu nad seda kutsuvad. See on see koht, kus saame kuulata CD pealt ülesandeid ja neid täita, oma rääkimist salvestada ning seda siis kuulata. Not bad, not bad at all:P Palju oli kordamist, sest see oli meie esimene kord, mis tähendab, et tegime täitsa alguse ülesandeid ka. Tunnis aga õppisime täna seda, et kes mis ametit peab. Mul eriti lihtne: "Jeg er au pair." Nii hea on teha tööd, millel on rahvusvaheline nimi:D JA tänu sellele avastasime, et minu klassis on ka kolmas au pair...muidu teadsin ühte tüdrukut Serbiast, kuid nüüd tuli välja, et ka üks neiu Filipiinidelt peab meiega sama ametit:)

Päeva nali: Sirgendasin vannitoas peegli ees juukseid ning lapsed tulid siis uudistama, et mis ma teen. Muidugi pakkus see eriti huvi Alexile, kes üritas siis näha täpselt, mida ma seal asjatan. Sirgendasin just vasakult poolt ning tema oli minust paremal, ja arvas, et selleks, et näha täpselt, mida ma teen, on hea ettepoole end kallutada. Kallutas ta end aga seni, kuni põrkas kokku kapiuksega....no ma tean, et pole ilus teiste õnnetuste üle naerda, aga kujutage ise ette 4,5 aastast poissi, kes suured silmad suunatud minu poole vastu kappi põrkab....lihtsalt ülinaljakas. No pärast seda paigutas ta end ümber teisele poole mind minu tegevust jälgima:)

Päeva mõte: Emmet ei saa keegi asendada.

Suvine laupäev rahvusvahelise õhtuga

Lühidalt saaks sellise pealkirjaga tänase päeva kokku võtta. Ning igaüks, kes näeb sellist pealkirja, peab arvama: 'Küll tal oli hea päev täna'. Oli jah!
Esiteks võtsin ma kätte ja magasin kella 11ni...küll oli mõnus. Ja muidugi tänu minu teada-tuntud ninale õnnestus mul üleskorrusele jõuda just siis , kui pannkoogid valmisid. Selline tunne, nagu täpselt minu jaoks neid pannakaid tehtigi . (A)
Teiseks oli täna see päev, kus päike paistis nii soojalt, et oli võimalik T-särgi väel väljas olla....kuigi ma alguses ei viitsinud. Kuid siis pereema veenis mind, et mu keha vajab seda E-vitamiini, mis on võimalik saada päikeselt nendel vähestel päikesepaistelistel päevadel. Muide, uurimus pidavat olema kindlaks teinud, et just Skandinaavia inimestel on liiga vähe E-vitamiini kehas, sest siin on nii vähe päikesepaistelisi päevi. Nii et need päevad, mil päike paistab, tuleb ära kasutada:) Mida me siis kõik ka tegime - kes mängis rõdul, kes pesi rõdu, kes istus niisama:P
Kolmandaks oli täna laupäev, nii et me käisime pereema vanematel külas ning viisime Alexi sinna ööseks ( ja tänane eri oli see, et jätsime esimest korda ka Julia sinna ööseks). Seda kõike sellepärast, et mina tahtsin minna rahvusvahelisele õhtule ning vanematel oli plaanis minna restorani kahekesi. Ning kes siis Julia järele valvaks, kui me mõlemad väljas oleme? ....selles osas on vanaemad-vanaisad ikka asendamatud. Igastahes, muidugi sai Alex seal olles võrguga kala püüda, kuigi enamus, mis ta sai, olid mingid imelikud läbipaistvad jalgadega loomakesed, kelle nime ma eesti keeles ei tea(A). Aga selle eest tean, et norra keeles kutsutakse neid 'reeke' - kirjapildi eest ma ei vastuta, nii hääldatakse ainult. :D Ja muidugi saime me süüa šokolaadikooki, mis oli ülihea (järjekordne vanavanemate omamise boonus;D)!
Kella 7ks viidi mind siis linna, kus oli toimumas Ubundu koosviibimine, mis põhimõtteliselt on kõigile mitte-norrakatele, kes elavad siin Arendali 'kommuunis'. Seal oli siis igasugu rahvast üle kogu maailma - alustades Indiast ning lõpetades Ameerikaga. Mina sain jutule ühe norrakaga (okou, vales kohas teine....aga noh, ta õpetab rahvusvahelises koolis...so she made the cut:D), naisega kohast Väike-India (kui ma ei eksi), siis oli meie lauas veel Alex minu norra keele grupist (kes on ameeriklane), üks prantsuse neiu ning veel üks mees, kelle päritolu ma ei tea...ei tulnud jutuks kuidagi:D Igastahes oli nii tore kuulata, kuidas inimesed on siin Norras elanud, kes vähem, kes kauem ( no ntx see naine Väike-Indiast on siin olnud juba 60ndate algusest, ning, muideks, tuli samuti siia alguses au pair'iks). Ta on nii palju asju teinud, kasvatanud lapsi, samal ajal õppides, siis õpetanud rahvusvahelises koolis ning on nüüd pensionär, kes vahepeal ikka veel töötab koolis ning annab tunde, mis talle endale meeldib. Nagu ta ise ütles, on ta hetkel 'freelancer', mis siis eesti keeles on vist vabakutseline. No ntx praegu annab ta draamatundi. Mis mulle meeldis, oli see, et ta räägib prantsuse keelt suht hästi. Ma tundsin, et nii kui ma kuulsin, et see neiu meie lauas on prantslane, ja kui ma veel kuulsin neid omavahel rääkimas, kuidas mu armastus selle keele vastu tagasi tuli. Olin suutnud selle kolme ülikooliaasta jooksul kuidagi enam-vähem maha matta, kuid nüüd tundsin, et pean ikka uuesti hakkama seda keelt õpetama. Kes teab, kui mul veab, leian endale siit veel eraõpetaja. Nimelt lisaks sellele neiule, kes mu lauas istusin, kohtasin selle õhtu jooksul veel üht prantslast, kes on siin 8 aastat elanud.
Kokkuvõtteks võib öelda, et täna oli ilus päev!

Meenutus eilsest: Eile käisin pereema ja lastega ühe bulgaaria perekonna vanema lapse sünnipäeval, mis tähendas, et seal oli kohal 5 last, kellel kõigil (peale meie laste siis) olid mõlemad vanemad bulgaarlased ning istusin pmst terve õhtu bulgaarlaste seltsis. Mis omakorda tähendas, et terve aja, mis ma seal olin, ei saanud ma aru midagi, mida täiskasvanud omavahel rääkisid. Miks see aga märkimist väärib, on see, et kuigi ma ei mõistnud nende juttu, oli seal kuidagi nii kodune olla, sest nende käitumine oli nii sarnane ühele tüüpilisele eesti sünnipäevapeole. Nii ma siis istusin seal ning lihtsalt nautisin seda olemist.
Päeva nali: no see ei ole otseselt tänase päeva nali, aga kõige naljakam asi hetkel meie peres on see, kui 2ne Julia tantsida tahab. Nimelt tähendab see seda, et ta lükkab oma pepu hästi taha ja hakkab hüppama....see on lihtsalt kõige naljakam ja armsam üldse:D
Päeva mõte: Mõistmata keelt, võid sa siiski saada väga hea ülevaate sellest, millised inimesed on, milline õhkkond valitseb seltskonnas jne. (ja ma ei ütle seda ainult oma eilseõhtuse sünnipäevapeo kogemuse põhjal. Sama elamus oli mul esimest korda kirikusse minnes - ma ei mõistnud pmst midagi, kuid seal oli lihtsalt NII hea olla...) Soovitan järele proovida!

Pikk päev

Järjekordne päev on õhtus ning täna oli see päev, kus sain pmst terve päeva lastega üksinda olla. Seda tänu sellele, et täna olid pereisa vanaisa matused. Tundub tavaline? Mitte juhul, kui ise oled juba 50. Aga see võimalus oli meie pereisal...näha oma vanaisa ka veel selles piisavalt kõrges vanuses....and for the record, vanaema on tal veel elus:)
Igastahes...tänane päev oli kokkuvõttes tore. Üle pika aja sain end juba kell 8 voodist välja (tavaliselt ei suuda ma end jalule ajada enne poolt üheksat:P), ning, nagu enne mainitud, veetsin peaaegu terve päeva üksinda lastega. Hea oli see, et neil mõlemal oli hea tuju (ka neiul, pärast hommikust paanilist ja pisaraterohket lutiotsimist) ning saime ilusasti mängida ning väljas käia. Hetkel on meil siis päevakorras liimimine...mis tähendab, et Alexander lõikas värvilisest paberist 'kingi' välja ning liimis need paberile ning Julia võttis lihtsalt valge paberi ja plätserdas seda liimipulgaga. Lõbus oli nii neil kui mul:)
Lõunasöök läks ka enam-vähem. Kui Alexander hakkas protesteerima, et tema kartuleid ei söö, lubasin ta otse voodisse saata. Rohkem kartuli koha pealt probleemi polnud. Julia aga leidis, et minu singi-juustu võileib on tema salaami-majoneesi omast parem ning nii ma enda võileivast ilma olingi:D
Julia on harjunud enne lõunauinakut ja ka õhtul jooma lutipudelist jogurtit ning kui ma siia jõudsin, ei võtnud ta seda vastu kelleltki teiselt peale emme või issi. Täna oli siis minu ülesanne esimest korda minu käest jogurtit jooma panna. Ja tänu Jumalale see ka õnnestus. Alguses küsis neiu küll emme ja issi järgi, aga kui ütlesin, et nad ei saa praegu teda kuidagi aidata, leppis ta minuga. Ning ka uinakule minek polnud probleem. Julia panin lihtsalt tema voodisse, kus ta harjumuspäraselt endaga veel juttu ajas ning Alex palus mind, et ma tema kõrval natuke pikutaks. Mida ma ka muidugi tegin, üritades ise silmad võimalikult lahti hoida, sest eelmine öö sai alles kell 3 magada mindud (see on see, kui näed mingi filmi algust, mida olen kunagi ammu-ammu näinud, aga ei mäleta ühti, mis seal toimuma hakkab:D).
Õhtupoolik oli samuti rahulik, saime uued värvimisraamatud (lahedad mustal paberil spets pliiatsitega) ning tantsisime laste toas nii, et võhmal. Samuti sai hommikupoole korjatud lehti/lilli paberile kleebitud ning oh seda rõõmu, kui emme hakkas roose ära viskama ning andis kroonlehed meile liimimiseks. Sealt tuli isegi minul paar ilusat lille välja (minu varjatud kunstiand otsustas end korraks ilmutada:D).
Õhtuse poeskäigu järne üllatus mulle oli see, et sain endale õhe topi...selline helesinise-valge triibuline. Nii armas. Ja samuti oma tellitud šokolaadi....can't live without it:D
Nüüd siis istun arvutis, klõbistan klaviatuuril ning just natuke aega tagasi lõpetasin jäätise söömise...elu on ilus!

Tänase päeva killud:
1)Alex avastas nikotiininätsu ning muidugi tahtis seda proovida. Emme siis ütles, et ei saa, need on issi omad ning seletas, milleks need on. Alex siis küsid siiralt: " Kas issile meeldivad need?" Mina kõrval naersin ning emme muigas, ütitades välja mõelda, mida lapsele vastata.
2) Vanemad käisid õhtupoole poes ning kui nad tagasi tulid, olin ma lastega vaikselt nende toas ning kui sealt välja tulin, siis ema küsis, et mis toimub, kuidas me nii vaiksed oleme. Et ta oli mõelnud sisse tulles, et vast sellepärast on vaikne, et mul sai lastest villand ning ma tapsin nad ära ning põgenesin:D (Ma ei saa, kuidas saab keegi niimoodi oma lastest mõelda:D) Mille peale mina naersin, et miks ma siis ära põgeneks, kui lapsed surnud on. Et siis ju hea elu alles algaks siin. TEAN-TEAN - julmad naljad...aga mis sa teed:D

Tänase päeva tõdemus: isegi kui lapsed on vahel jonnised ning kaklevad omavahel ja sa mõtled, et appikene, nad on nõmedad, siis kui tuleb see hetk, kus mängides nad siiralt naeravad, kaob kõik see halb ning sa saad aru, miks nad ikka sulle nii armsad on:)

Algus....

Olles enam kui kuu aega elanud Norramaal, tulin mõttele, et peaks endale ikka blogi tegema, et kõik toredad kogemused ja juhtumised kirja panna. Kuna ma ei pea päevikut ega midagi, siis see oleks ainuke koht, kuhu asju kirja panna, et head mõtted ja mälestused ei ununeks ning teistel oleks ka hea lugeda, millega ma siin tegelen.

Kuidas siiatulek üldse alguse sai? Üle aasta aja unistasin, et tahaks Norra elama minna, ning soovitavalt au pair'iks. Nii ma siis otsisingi jaanuaris üles netileheküljed, kust saab endale perekonda otsida. Pärast mitut kuud otsimist sain positiivse vastuse perekonnalt kahe lapsega. Tundusid nad armsad ja huvitavad. Nii siis nad helistasidki mulle üks õhtu ning rääkisime asjadest, nende ootustest, minu küsimustest jne. Vahepeal olin jõudnud muidugi ka teise positiivse vastuse ühe teise pere käest saada - üksikisa kahe pojaga. Kuid nendest ei suutnud ma niimoodi vaimustusse sattuda ning pärast paari meili vahetamist ütlesin, et ma pole ikka nende jaoks õige. Niimoodi siis ütlesingi esimesele perele, et tahan neile lapsehoidjaks tulla, ostsin piletid ning jäin ootama 11.augustit, et aastaks ajaks Norra elama tulla.

Ja siin ma nüüd olen, õnnelik ja rahul oma eluga.

Lühidalt siis perest ja minu eluolust hetkel. Vaatan kahe armsa lapse järgi: just kaheseks saanud Julia ja 4,5ne Alex.

Mõlemad on toredad ja armsad lapsed, kui muidugi välja arvata mõningased jonnituurid jne. Aga kellel neid ei oleks? Isegi täiskasvanuna võin öelda, et ka mind külastavad need 'sõbrad' vahepeal. Muidu aga saame hästi läbi ning progress siiatulekust tänase päevani on olnud märkimisväärne. Kui siia tulles ei tohtinud ma väikese neiu poole pmst vaadatagi, siis nüüd oleme head sõbrad ning kui vanemaid pole silmapiiril, saame riided vahetatud, nututa lasteaeda mindud ning isegi lõunauinaku tehtud:)

Poiss oli minu suur sõber juba algusest peale. Nagu ema naerab, siis Alexile on alati noored neiud meeldinud. Ja ega minagi erinev pole. Vahepeal lasteaeda minnes või sealt tulles on probleem, sest ta jalad ei taha piisavalt kiiresti liikuda, kuid ntx täna oli ilus päev, nii minnes kui tulles polnud probleemi. Ja peaks mainima, et täna sai lasteajast lausa naeruga tuldud.

Vanemad on ka toredad. Ema on bulgaarlane, väga muhe ja lahke ning kannatlik ja rõõmsameelne. Isa on ikka norrakas, miks muidu nad Norras elaks, onju? Tema on samuti rahulik ning paras naljataja ka.

Kokkuvõttes võib öelda, et elu nende neljaga on tore.