Ülim kannatlikkuse proovilepanek:)

Kolmapäev - üks nendest päevadest, kus mu kannatus päeva jooksul vähemalt kord proovile pannakse. Selle tiitli alla kuuluvad veel ka esmaspäev ja reede - need kõik on päevad, mil lapsed käivad lasteaias. Peaks ju olema teisiti....lapsed lähevad lasteaeda ning mina olen õnnelik ja rõõmus. Aga ei! Probleem pole mitte selles, et nad tuleb hommikul riidesse saada või neile süüa anda või neile lõunasöök lasteaeda kaasa panna, vaid selles, et Alex on meil selline mõnus unistaja-tüüp ning tänu sellele suudab ta tee, mis lasteaeda viib, vähemalt kahekordistada (ajaliselt siis). Kui mina neile ntx lasteaeda järgi lähen, kõnnin ma seda teed u.7 minutit. Kui ma lähen Alexi ja Juliaga või toon Alexit lasteaiast, läheb selleks tavaliselt vähemalt 15 minutit. Kuidas siis nii? Muidugi on tal vaja lihtsalt väga-väga aeglaselt kõndida, siis kõiki puid-lilli-lehti vaadata ja uurida või neid isegi korjata ning minu kutse peale teeb ta kaks kiiremat sammu ning laseb siis samas tempos edasi:D Olen muidugi enda peale ka natuke pahane, et ma ikka ei suuda rahulikuks jääda. Mõlten küll minema hakates, et ma ei tee temast väljagi, aga no kui ta ikka on pikalt maas ning siis hõikab, et ma ootaks ja ise uimerdab ikka vaikselt edasi....no natuke lähen närvi küll.
Kuid ilmas on veel lootust! Hommikutel hakkan sisse saama rutiini, kus Alex hoiab Julia vankrist kinni ning siis ta tempos eriti maha ei jää. No ntx täna hommikul jõudsime lasteaeda 10 minutiga...ma arvan, et see on meie rekord hetkel! Kuid ega seetõttu täna mu kannatlikkus proovile panemata jäänud. Nimelt lasteaiast tulles suutis ta uimerdada kuidas jaksas. Ning kui ma õigesti kella vaatasin, tulime koju pea 20 minutit. Aga ma suutsin jääda rahulikuks...nii kui sellele mõtlesin, panin end naeratama ning asi oli korras. Ning hakkan ka nõkse selgeks saama - nimelt ükskõik kui kaugel ta on, ei tohi seisma jääda, sest siis jääb ka tema seisma või aeglustab oma kõndi, nii et aega läheb veel rohkem:D
Muidu oli aga täna edukas päev. Kui lapsed lasteaias, ajasime pereemaga rõdul juttu, sest ma ei saanud tolmuimejat tööle panna, sest pereisa magas veel. Kui ta siis lõpuks kuskil 11.30 üles sai, sain ka mina tööle asuda. Maja sai puhtaks igastahes! Mul hakkab tekkima tunne, et kui ma siit kunagi ära lähen, saan ka oma koduga hakkama;)
Täna oli ka vannipäev! Oh happy day! Lapsed said sulistada ning said ka puhtaks....pärast seda, kui põrand oli poolmärg. Aga selle eest olid nad rõõmsad ning meie ka. Ning kuna meil hakkab köha-nohu peale tulema, määrisime neid ühe spets salviga, mis on väga hea selliste asjade vastu. Et ma ise ainult haigeks ei jääks. Sest see salv on vänge...:D

Tänane õppetund: üritasin täna söögitegemisel abiks olla, mis nägi siis välja nii, et liha oli ahjus ja kartulid potis ning mina pidin järgi vaatama neile. Kartulitega polnud probleemi, neid olen varemgi keetnud. Liha pärast aga põdesin, sest mina ju ei tea, millal see piisavalt pruun on jne. Nii ma siis tegelesin netis ja käisin aeg-ajalt kontrollimas. Siis mingi hetk vaatasin, et suht tugevalt pruun on juba..et nüüd küll sain ehk veel viimasel hetkel ahju kinni keerata. Tuli siis pereisa tuppa ning ma mainisin, et liha sai vast nata palju pruun. Ta vaatas asja üle ning ütles, et väga hea, aga et ainult nüüd tuleks teine külg keerata. Nii et poolenisti õigesti sai mul asi:D Ning siit tarkusetera....liha olgu pigem natuke kauem ahjus kui vähe. Jätan meelde edaspidiseks!