Elu õppetunnid

Tänase päeva jooksul suutsin uuesti kogeda praktiliselt mõtet, et laste saamine on midagi, mis võtab sinult kõik, mis sul anda on. Ja seda mitte sellega, et 'sul ei ole siis enam oma elu' või et 'kogu raha läheb lastele'. Nimelt olen selle pooleteise kuu jooksul, mis ma siin veetnud olen, aina ja aina kogenud, et kui sul on lapsed, kelle eest hoolitseda, ei ole sina enam üldse esikohal. Ning olgem ausad, vahepeal on seda raske tõdeda. No ntx tahan ma krõpsu süüa, aga nii kui lapsed näevad, et mul midagi on, olen sellest samahästi kui ilma. Kohe pean neist loobuma ning hakkama neid kahe tibu vahel jagama. Jah, ega enamati pole sellest midagi, kuid vahepeal on raske. See pidevalt teiste endast ettepoole asetamine.
Muidugi, olen alati pidanud tähtsaks sõpru ning olen olnud valmis nii mõnesti nende kasuks loobuma, kuid see on minu vabatahtlik loobumine. Aga loobuda väikestest asjadest iga päev kordi ja kordi....see on raske. Alguses see ei häiri, hiljem aga läheb raskemaks, ning ma usun, et ilma Jumala armuta ei suudagi me seda teha. Sellest ka minu tõdemus, et mina pole veel valmis lapsi saama. Selleks pole ma veel piisavalt ennastohverdav. Ma alati imetlen, kuidas minu pereema suudab neid asju nii kergelt teha ning selle kõige juures olla nii heatujuline. Tõeline eeskuju mulle!
Teine mõte, mis mul eile õhtul tekkis, oli seotus raamatuga, mille lugemise just lõpetasin. Lugesin raamatut 'Grace', mis on memuaar, kirja pandud Mary Cartledgehayes'i poolt. See on tema elu, keskendudes tema õpingutele teoloogilises seminaris ja kolmele pastoriaastale ühes koguduses. Ta oli pmst 40, kui läks ülikooli teist haridust omandama ning 48, kui hakkas elus esimest korda klaverit õppima. See kõik julgustas mind, et kui hetkel tundub, et mu elus on nii palju asju, mida ma teha tahaks ning tundub, et nendeks kõigiks pole iial mul aega, siis tglt on küll. Võin ju ka veel 40selt teise kõrghariduse omandada või selles eas uusi oskusi omandada. Sest kui hakkasin mõtlema asjadele, mida ma veel teha tahan, sain neid päris mitu.
Esiteks tahan käia piiblikoolis, siis teha magistri suulises tõlkes, vbla ka teise baka välismaal. Samuti olen alati unistanud klaveri õppimisest, trummid on ka lahedad.
Keeled on olnud mu kirg päris mitu aastat ning lisaks oma emakeelele ja inglise keelele tahaksin korralikult osata prantsuse, norra ja vene keelt (vähemalt!).
...ja eks see nimekiri pikeneb aeg-ajalt:P
Aga kui Jumal annab, on mul veel küll ja küll aega neid asju ellu viia=)

And just for the record....meil on majas pereema sünnipäevast saadik trenašöör. Ning eelmine nädal otsustasin, et võiksin iga päev kuskil 100 kalorit kaotada selle peal. Kuna aga eile-üleeile olin laisk, siis täna võtsin end kätte ja tegin 200 kalorit. Kui homme olen sama tubli, on võlad tasutud:P