Joosepi eri:)

Kuulsin, et Joosepi arvates ei ole minu blogis piisavalt pilte. Nii et täna otsustasin teha eriti 'pildise' sissekande oma elust siin Norramaal. Pisike kokkuvõte minu 1,5st kuust siin:)

Emme sünnipäevakingitus oli see masin siin, mis aga meeldib ka lastele. Nii me siis koos Juliaga trenni teemegi....

Vahel näeb meie majas sellist pilti ka...emme ja lapsed mänguhoos:)

See on meie uus voodi, mille Julia sai. See vajab äramärkimist, kuna see on 50 aastat vana, valmistatud pereisa vanaisa poolt pereisa emale. Ning nüüd on see meie peres, olles vahepeal voodis pereisa õelastele. Ja äramärkimist vajab ta ka seetõttu, et kui selle tuppa üles saime, oli nii Julial kui Alexil vaja see kohe järgi proovida ning kuna sellest voodist saab Julia ise välja, tuli seda uut võimalust umbes 50x järele proovida:P
Meie printsessi 2-aasta sünnipäevahommik. Küll talle meeldis neid taldrikuid-tasse ühte ja teistpidi ritta seada=)
..ja see on meie printsessi sünnipäevakink emmelt-issilt. Hobune, kes teeb häält ja millelt tuleb muusikat:P

Ja see on teine lemmik-kingitus. Beebi, kes teeb igasugu hääli. Lihtsalt ülinunnu, kuidas Julia mitu päeva käis oma beebiga ringi ning hoolitses ta eest, pani magama, söötis jne.

Meie suvine lemmiktegevus oli trampliin, millel sai igal päikesepaistelisel päeval vähemalt tunnike veedetud:) Ja ega ma isegi sellel lõbutsemisest ära öelnud:D Vahepeal on väss...

See on üks osa meie teest lasteaeda ja tagasi - sild, kus saame pidevalt autosid vaadelda. Sest düf-düf on meie neiu üks lemmikasju....ainult päriselus ta neid natuke kardab. Aga kui saab magama minnes oma auto-pidžaamat kanda, uinub naeratus näol:)

Vahepeal näeb meil ka sellist pilti majas. Kes siis ei tahaks emme kaisus olla...

See pilt tuletab mulle meelde, miks mulle Norra meeldib. Kõnnid mööda teed, ning pauhh, seal on sul kivid lihtsalt tee ääres. Lahe lihtsalt!

Tänase päeva rõõm:

Meie rõõm (või noh, vähemalt minu rõõm) oli suur, kui avastasime, et meie maja lähedal on koplisse pandud kaks hobust ja üks poni. Nimelt ratsutavad meie majast vähemalt korra päevas mööda hobune/hobused ning mul tuleb selle nägemisest alati hirmus soov ka ratsutada. Igastahes, läksime neid hobusid siis vaatama....väga sõbralikud teised. Sain neile süüa anda ning ka Alex sai hobuse peo pealt toitmise selgeks. Ja isegi Julia julges ühele hobusele lõpuks pai teha=)