Nonii, olen Norras olemas. Kui aus olla, siis jõudsin siia juba laupäeval, 15.mai, kuid vahepeal on nii kiire olnud, et pole jõudnud väga midagi blogida.
Laupäeval siis lendasime. Peale minu pidi veel üks tüdruk sama lennukiga tulema ning ma küsisin oma eestipoolselt delegaatorilt tema nime ja välimuse kohta ning tema telfu numbri, et leiaksime üksteist üles. Helistasin siis laupäeva hommikul talle, telf väljas. Mõtlesin, et no mis seal ikka, ehk tunnen lennuki peal ära. Pidi olema valgete õlgadeni juustega ja keskmist kasvu. Leidsin ühe naise, kes umbes vastas kirjledusele....aga ligi minna kohe ei julgenud. Ega läinud ka. Mõtlesin, et kui ta tuleb Riias minuga sama lennuki peale, et siis peab olema see. Aga ei tulnud, liikus hoopis mingis X suunas, kui me lennukist maha tulime. Siis hakkasin lennukit oodates vaatama, kes veel sobiks. No enam nii valgete juustega inimesi ei leidnud, aga leidsin paar blondi, kes potentsiaalselt oleks sobinud. Jällegi ei julgenud kohe ligi minna, aga silmitsesin neid inimesi hoolikalt. Bussis lennukile istus üks naine üksinda, tegin siis proovi. Vaatas mulle ainult segase näoga otsa, kui temaga eesti keeles rääkisin. No ei saanud olla, eksole. Siis vaatlesin edasi. Suht viimasel hetkel tuli üks naine, kes jällegi sobis, aga kuna ta oli bussi tagaosas ja mina samal ajal kiilutud Valgevene Eurovisiooni osalejate vahel, mõtlesin, et no jõuab suhelda. Võimalus avanes siis pagasilindi juures. Naine seisis üksi ja ootas.....läksin jälle juurde ja küsisin, kas ta on Eestist....jällegi nõutu nägu. Ja siis ma andsin alla, sest neiu telefon ka ei vastanud jätkuvalt. Võtsin oma pagasi ja hakkasin liikuma ja siis tuli üks neiu vastu, kes küsis, et kas ma olen Grete. Lõpuks ometi õige inimene! Aga no valgetest ja õlgadeni juustest polnud küll juttugi. Aga noh, meie leidsime üksteist üles. Suundusime välja ning jäime kokkulepitud kohas omaniku naist ootama. Tema jõudis ka nii pooletunnise hilinemisega.
Sõitsime siis Brandbu'sse, meie töö juurde: Brenneriet Cafe & Restaurant. Tutvustati meid inimestele ja näidati ringi. Täitsa kena koht. Kohe tuli ka lõuna (otseloomulikult võileivad:D) ja siis pandi meid tööle.Resto avamiseks oli vaja ära triikida suured laualinad ning nii 700 riidest salvrätti....ja seda tööd jätkus ka pühapäevaks.
Esmaspäev, 17.mai. Norra kõige tähtsam päev. Selleks päevaks oli meil restorani pandud kinni brongeeringud nii 400 inimesel, kes tahtsid perede ja sõpradega sel päeval sööma tulla ja rahvuspüha tähistada. Vot seda me kartsime suht. Ja päris karm oli küll. Alguses sujus, siis tekkis mingi hetk tellimuste ja inimestega segadust, ning lõpus 3-4 tundi oli asi jälle suht kontrolli all. Esmaspäeval tuli töötunde kokku 14....lõpus ei suutnud ma pmst enam kõndidagi, sest jalad olid lihtsalt NII valusad. Olin siiski päev otsa jalgadel olnud. Aga elaisn üle, tulime koju ja puhkasime. Seda peab ka ütlema, et sain norra keelega suht alati hakkama teenindades ja tellimusi võttes, Yess!!!!!
Täna, teisipäev, on olnud vaba, Oleme siis natuke siin pisilinnas ringi jalutanud ja jõudnud järeldusele, et suht vaikne on siin. Parim meelelahutus oleks ehk kino, aga see on ka siin kahel õhtul nädala jooksul ning filmid on suht vanad - mis minule suht sobiks, sest ma pole neid näinud, Kuid nad ei tundunud küll väga huvitavad, kui aus olla. Külastasime ka raamatukogu, kus ingliskeelsete raamatute valik oli küll minimaalne. Aga leidsin Mary Shelley "Frankenstein'i", mida olen mõelnud juba pikemat aega lugeda. Nüüd siis on võimalus eks. Ja ega muud siin eriti ei olegi. Aga vaatab, mis edasi saama hakkab. Homme on meil veel üks vaba päev ja siis neljap tööle. Näeme ehk ka, kuidas tavalised tööpäevad olema hakkavad:)
Ja siin on pilt meie asulast - muide, see suht ainuke tänav siin ;) AGA mäed on head :)
