...ja jälle nädalake möödas

Aeg ikka lendab, kui keegi siin külas on. Aga samas on nii tore olnud! Mis luksus see tundub igal vabal hetkel lipsata kõrvaltuppa, istuda voodile maha ja jutustada eesti keeles. Või siis linna peal rääkida nii, et keegi ei saa aru. Ingliskeelseid filme eesti keeles kommenteerida (sellega harjumine võttis küll algul aega:D).
Päikeseloojangu valgel kuskil mäe otsas reidikaid teha;)
Vaielda selle üle, kas pärast päikeseloojangut on taevas roosalillakirjukas või roosamanna värvi....ja seda kõike ikka EESTI KEELES! Ma ei saa midagi teha, see keel on minu emakeel ja ma ei kavatse sellest loobuda. Nii raske oleks 24/7 suhelda teises keeles....isegi kui sa oskad seda teist keelt VÄGA hästi. Ikkagi.....mingi hetk mõtled, et tahaks seda nii oma keeles öelda, see oleks nii lihtne:P Aga KOLME nädala pärast saan AINULT eesti keeles rääkida. Ma ei jõua seda ära oodata:)
Muidu on ikka vaikselt samamoodi veerenud...ikka hästi ja mõnusalt. Lapsed on aina ja aina armsamad...kuigi vahepeal mul tekib tunne, et no enam armsamad ei saa olla. Aga saab!
Selle nädala väljakutseid oli kaks...vanemad juba ammu andsid teada, et nad tahavad laupäeval minna ühele pereisa firma poolt korraldatud üritusele, aga see toimub hotellis ning on ka võimalus ööseks jääda. Ning otsustasime, et ma olen siis laste eest vastutav. Natuke kartsin, sest polnud kunagi varem ju lapsi 100% ise magama pannud ning terve öö nende eest vastutav olnud. No nad magavad enamasti küll vist öösel ilusti, aga iial ju ei tea, millal üks neist öösel üles ärkab, midagi tahab jne. Aga kuna kolmapäeval oli pereisa sünnipäev, siis tahtsid vanemad restorani sööma minna..ja neil oli reserveering alles kell 8 õhtul. Mis tähendas seda, et ma sain siis laste magamapanekut 'harjutada'. Ei olnudki asi hull...pool üheksa hakkasime uneriideid selga panema, ettevalmistusi tegema...no Alex küll algul nata tegi häält, et ta tahab emmet, aga see läks üle. Ja kui nad juba voodis olid, siis mingi hetk Julia küsis emmet, aga kui kuulis, et nad on väljas, jäi lõpuks rahule. Ja seda edasi-tagasi jooksmist oli kõvasti rohkem kui tavaliselt. Lõpuks jäi Alex magama mingi 10 ajal ning Julia natuke pärast seda. See-eest tänu minu harjutamisele läks laupäeval veel paremini. Siis rääkisin lastele juba tükk aega ette, et täna emmet-issit kodus ei ole ja nad peavad ilma nendeta magama minema. Polnud probleemi:) Nii sain nad 9 ajal voodisse ning umbes pool tundi pärast seda oli vaikus. Küll oli hea tunne. Ja õnneks ei olnud ka öösel mingeid probleeme. Vaikus oli kuni kella 7ni hommikul, mil Alex tuli emme-issi toast emmet otsima, aga leidis minu ning otsustas minu kõrvale magama heita. Ning Juliast kuulsin kell 8, kui ta küsis oma jogurtit. Ütleme nii, et selle öö võib kordaläinuks lugeda.
Aga ma pean lihtsalt ära märkima, et kui Eestimaal oli lumetorm ja pool meetrit lund(vähemalt), siis meie saime siin lühikese pluusi väel pilte teha:P