Järjekordne paus.....
Mulle aga meeldis selle pausi põhjus - nimelt tõlkisin oma täditütrele natuke. Naljakas, kuidas ma ülikoolis seminarides lõpuks nii ära tüdisin sellest tööst ning olin kindel, et ma ei tee seda kunagi elatiseks. No selle elatise koha pealt on mul loodetavasti õigus. Aga väga hea vaheldus oli see töö küll. Mõtlesin enne siiatulekut, et oi kui hea, ma ei pea õppima, eksameid tegema, esseesid kirjutama jne, aga nüüd, kui olen siin kaks kuud veetnud, tunnen, kuidas mu aju tahab tegevust. Ning seda ma ka sain. Alguses oli raske laste kõrvalt seda teha. Sain ainult õhtul pärast üheksat või siis nende lõunase uinaku ajal seda teha. Aga kokkuvõttes oli mõnus...lapsed läksid voodisse, vaikus majas ning sain vaikselt arvuti taga nokitseda ja mõelda. Isegi kuidagi rahustav või nii:)
Muidu on see nädal mõnusalt läinud. Neljapäeval hakkas tekkima surnud punkt, sest olin pea nädal aega lastega olnud ning kuna Sveitsist tulles jäi vaba nädalavahetus vahele, oli see neljapäevaks olnud nagu üks pikk nädal. Aga õnneks käisime vanavanematel külas ning lapsed ise oli neljapäeval-reedel väga armsad ja sõbralikud. Ainuke tagasilöök oli Julia lasteaeda minekuga. Enne Sveitsi minekut ei olnud tal sellega juba mitu nädalat enam probleeme. Ta jõudis vaevalt ära oodata, mil ma talle sussid jalga sain ning läinud ta oligi. Tagasi jõudes on ta aga rohkem põdema hakanud. Emme naeris, et eks ta hellitas ta ära teda ise lasteaeda viies. Nimelt oli Julia mõlemal korral nutnud ning ei tahtnud, et emme ära läheks. Ja kuigi Julia minuga varem ei nutnud, oli ta ikkagi natuke vaiksem ning vajas natuke veenmist, enne kui sisse läks. Reedel aga hakkas nutma. Üritasin siis karm olla, nunnutasin teda natuke ning siis andsin kasvatajatele üle. Polnud midagi teha....
Nädalavahetus on olnud mõnus. Suht lastevaba. Pere läks laupäeval 12 vanavanemate juurde, kus lapsed öö veetsid ning täna jõudsid nad alles kell 18 tagasi. Nii et olen niisama olnud, tõlketööd teinud, netis surfanud, Sõpru ja Grey Anatoomiat vaadanud. Väga hea. Usun, et olen uueks nädalaks valmis.
Ilm meil siin nata sakib, nimelt udutab tihti, aga sügis on meil täies hoos. Nii ilus on köögiaknast vaadata, kuidas mäenõlv on täis kollaseid-punaseid-rohelisi puid. Kõige ilusam sügisvaade üldse minu arust.


Mõte: Sveitsis olles tundsin üks õhtu ülistuse ajal, kuidas Jumal minuga räägib. Ta nimelt näitas mulle, et olen olnud üks parajalt tänamatu neiu. Läbi aastate, mil mu isa on joonud, olen palunud, et ta suudaks sellest loobuda. Ja nüüd, kus ta umbes aasta aega on olnud kaine, ei suutnud ma kodus olles seda ikka veel hinnata. Nagu tahaks ma, et ta korvaks kuidagi need eelnevad rasked aastad või midagi. Kuid sain aru, et peaksin olema tänulik selle eest, et mu isa on suutnud selle jubeda sõltuvuse seljataha jätta. Ja seda ma kavatsen ka teha. Miks peaksin jätkama mingit vimma oma elus, kui selleks pole enam põhjust? Palju lihtsam on ju see seljataha jätta ning nautida elu!